Guts over fear

Tahtsin kirja panna kellestki väga erilisest, seega tahtsin jätta vahele (suve ja sünnipäeva) postitused.
Ma leidsin mõni kuu tagasi enda elust kellegi, kelle lähedus tekitas minus väga võõraid tundeid.
Kõik sai alguse ühest ainsast FOLLOW'ist, esimesena hakkas muidugi silma tema võrratu välimus, kuid ma nägin teda ühel hetkel linnas ja mõtlesin tükk aega kas see oli tema, kas tõesti ma nägin päriselt teda!?

Ma võtsin kätte ja kirjtuasin talle kohe, ta nimi juba ei ole nii levinud, et teda oli palju kergem leida.Peale seda jäime suhtlema, suve lõpuni lausa ja siis ühel hetkel avastasime, et me oleme koolikaaslased ja meil esineb võimalus näha üksteist 3 korda igal nädalal.
Esimene asi mida ma ei suutnud üldse uskuda, et suhtlema hakkame, teisalt see kuidas me suhtleme ja käitume üksteisega.Esimene kord kui koolis kokku saime, nägin ma seda plahvatust, kus ta oli rahutu, ta ei suutnud mu ees paigalgi seista, ta ei saanud isegi aru, kas tal on palav või ei ja sõnu tal ka suust ei tulnud, samas mina ise seisin paigal ja olin sõnatu ja lihtsalt imetlesin.
Järgnevatel kordadel nägin ma aina rohkem seda imelist naeratust ja avastasin need silmad, silmad mis on mu lemmiksilmadest hoopis midagi muud, ma ise ka imestan täiesti aga need on tõesti nii võrratud silmad.

Puutusime üha rohkem kokku ja minu emotsioonid läksid aina rohkem sassi, ma kogesin tundeid, mis on mulle kui võhivõõrad, tunded, mida ma ei oska taltsutada, peita.. muuta.Isegi hetkene nägemine pani värina mulle kehasse, mu käed värisesid nagu lusikas töötaval pesumasinal, mu süda tuksus iga hetk järsemalt ja kiiremalt ja ma hakkasin näost õhetama meeletult, mul hakkas meeletult palav ja ma jäin alati väga sõnatuks.

Kõik hetked Tema seltsis, need on nii väikesed aga need on nii erilised kuidagi, nii hinge minevad.
See kui palusin talt oma head kalli keset tundi, kus ta tunnist välja tuli ja oli tagasi oma klassi poole liikumas ja ma juba jooksin tahtsin talle meeletult sülle joosta aga ta kuulis ja keeras kohe minu poole ja sealt lendasin ma ta käte vahele, see jutt kõlab siin kui puhas lapsearmastus või isegi naljakas aga mul on asi päris tõsine ja ma pidin selle kuskile kirja panema, tuligi meelde, et mul on ju selleks blogi.Iga kallistus, mida edasi seda sügavam, mida sügavam seda parem.
Ma ei tee reaalselt nalja aga ta on ainuke inimene keda ma enda ellu tahaks, kui teda ei saa no siis ma ei taha ka kedagi.Ma olen pidevalt rääkinud, et kardan suhtesse astuda, jah ma pole tegelt 4 kuud suhtes olnud kui nädala ajane suhe välja arvestada, sest ma kardan, ma elan endiselt hirmudes, ma ei taha kõiki kutte pidada kui ''SELLE KUTI'' suguseks aga ma olen palju proovinud ja ega ma pole sellest lahti ka saanud.Aga Tema.. Ta on lihtsalt.. ma näen temast midagi nii head, nii erilist, mul on nägu naerul ja rõõm südamel kui teda näen.Ta hääl on nii hea ja ta on otse kui Vogue'st kukkunud, kutt kes on ilusate vanemate ilus poeg.
Ja mida ma kõige rohkem kardan, et ma eksin Temas..........