Oi see oodatud aeg on nüüdseks läbi, kahju küll veidi aga eks see ühe päeva lõbu ole hea. Väga positiivne selle 24.12.13 päeva jooksul oli see, et Kristi tuli tagasi Eesti ja on siiani siin. Ei mäletagi millal ma viimati teda nägin, aasta tagasi ehk? Niisis tuli ta Keviniga ka seekord, keda ma nägin esimest korda, tal on lahe aksent kui eesti keeles räägib, selline inglise pärane nagu ikka.
Kuna ma tõusin kuskil 10 poole 11 aeg siis ma mõtlesin, et pole mõtet sööma hakata kohe kui õhtu nvn kõvasti süüa saab. Terve päev passisin suhteliselt tühja ja siis ühel hetkel tuli Kristi ja see oli nii hea ja tore.
Ja kui õhtu juba kumama hakkas siis istusime kõik 7-mekesi lauataha ja nautisime seda imehead praadi. No see oli maagiliselt hea, parim liha üldse mida ma aastas saan on jõuludel, lisaks sellele need kartulid, hästi maitsestatud ja ürdilehega vms. Ja siis see kook mida me Kristi ja Brituga tegime nägi nii hea välja aga minu jaoks liiga magushapu, selline laimipiparkoogi munavalgega pealt.
Siis oli kätte jõudmas aeg mil koputab uksele ''jõuluvana'' ja sisse marsib suurte kottidega istuma ja ootama mil kõik luuletust esitama hakkavad. Esimesed kingid tulid kõik põhimõtteliselt Kevinile ka Kristile ja ma päris ei teagi mis nad said lõpuks, peale selle, et Kristi sai mingi trennikaardi, et trennis käia. Mingi hetk saime me Brituga ka kingid ja siis jõuluvana lasi jalga ja Ringo tuli tagasi (loe : kasuisa).
Ja siis kui pakkide avamine käis.. see on kõige põnevam hetk, sest siis on totaalne vaikus ja kõlas ainult kinkide paberi krõbin. Mis mina siis sain, ega ma küsinudki endale midagi eriti, ütlesin, et ps3 tahaks aga vat sain küünelaki, mis on tegelt väga ilus, siis 20€ nagu iga aasta kasuvanaemalt saadud, peale selle sain Brituga kahepeale XBOX 360 + kinect ja sellega kaasas 2 kinecti mängu ja väga ilusad kõrvarõngad ja muidugi ema vana iPhone. Aga mis minu 8 aastane õde sai? iPad mini, xboxi minuga, monster high nuku, kommi, mingi pastaka, magnetid, rahakoti ja kõrvarõngad. Ja mu ema? Ma päris kõike kinke ei teagi aga ta sai lihtsalt mega kingi iPhone 5S Gold ja tõesti on see kuldne versioon valgega. Kasuisa sain enamjaolt kaks paari manseti nööpe ja särgi nende jaoks ja rohkem ma jällegi ei tea. Hihii mu musu Mäksu sai ka endale verivorsti ja oli nii õnnelik seepärast (loe : koer). Ülejäänud õhtu jätkas ootamisega, mil xbox on uptadated tehtud saab ja siis me kõik mängisime ja proovisime seda, oi kuidas järgneval hommikul lihased tulitavad soolast.
Ma olin rahul enda jõuludega, seetõttu, et Kristi veel kodus oli, kuigi me suhtleme väga vähe omavahel, peaaegu, et harva aga ta on alati valmis mind aitama ja kuulama.
Mõtlesin küll, kas kirjutada või ei aga kuna mul on lugejaid ikkagi siis miks mitte?
Mu elu on muutunud mingil moel, vähemalt mulle endale tundub nii.
Mu mõttemaailm on laienenud, kõik on kuidagi nii teistsugune, nagu ma tunnen end uue inimesena samas ka võõrana endale aga samas olen ikkagi mina ja mul on enda palju parem kohe olla.
Olen olnud Ahtoga koos nüüdseks 11 kuud, peagi 4.jaanuaril on oodata Aasta täitumist. Säh teile, kes ütles, et sellest ei tule midagi ja need kes panustasid 2-3 kuu peale ja oli ka neid kes panustasid vaid päevade-nädalate peale. Uskumatu aga tõsi, see on tõesti kestnud need külma-sooja 11 kuud.
Inimesed käivad ja kiruvad kogaueg, et miks me lahku-kokku koguaeg käime.. aga see ei ole minu otsustada, mina ei ole muutnud need 11 kuud enda suhtestaatust. Ja on inimesi kes alatasa ask.fm'is pajatavad, et ''Ahto petab sind pregu, siin ja seal, eile ja kaks kuud tagasi, minu, õhu ja lehtedega.'' Srsly inimesed mis teil viga on? Kas tõesti on alles ainult julmad ja isekad inimesed?
Või kas mina olen teile kuidagi kurja teinud ja teie suhtesse sekkunud nii halvasti, et üritan kõigest väest lahku ajada? Eiei, mõtle uuesti!
Kuna ma usaldan inimesi sama kergelt kui kaotan nende vastu usaldust siis on mul kordades raskem, sest ma pean mitmeid kordi mõtlema, kas see nüüd on vale või tõsi. Tavaliselt on seda lihtsalt lugeda välja inimeselt keda sa tead, kes on sulle lähedasem kui mõni teine sõber.
Muidugi üks minu viga ja suur miinus, et ma kukun üle neti kõigile avaldama kuidas minu elu käib, draama siin-seal, jonn ja viha. Tõesti vabandust, enam nii lihtsalt ei juhtu, ma luban, et püüan käituda nagu eakohaline.
Eriti piinarikkad on need kui öeldakse sulle .. ''Ta ongi sinu jaoks liiga hea''. Kuule kas tõesti on? Minu jaoks ei ole olemas liiga head inimest, minu jaoks on nii hea ja hea olemas. Ja kui sa Ahtot paremini teaks ehk siis sa oskaks öelda kas ta on liiga hea või liiga halb minu jaoks. Minu jaoks on ta nii hea, seda olen talle öelnud küll ja küll.
Peale selle tahaksin veel rääkida oma koolist. Tahaksin öelda kõvasti ja hästi, et mul läheb koolis tõesti palju paremini. Ja seetõttu, et inimesed kes laitsid mind maha, et ma ei oska midagi, ma ei oma haridust, ma olen nühkinud 3 aastat ühte klassipinki, et olen loll ja eks minu sugune ei saagi midagi omandatud.
Tõesti jah tõesti, ma ei ole igale ühele eraldi ette pannud, miks see just nii läinud on ja ma ei hakka igale heiterile ette lugema, et palun ära heidi mind, kuula ennem mind ära.
Aga lugu ongi selline, ma olen arglik, omaette, häbelik isiksus. Mulle meeldib tähelepanu aga kardan seda saada, kohati olen naiivne ja käitun nagu laps ja on palju asju veel mida ma läbi ei mõtle kui teen.
Algas siis kõik sellest.. olin ju 1-8 klassi ilusti eliitkoolis Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja samad klassikaaslased koguaeg, ehk mõned uued üksikud õpilased lisandusid vahetevahel. Ega seal väga viga polnud, õppimine seisis mul nii kaua korras kui ema kõrval õpetas, selle kohal olin ma harjunud lõpuks ainult nii, et keegi kõrval õpetas ja iseseisvalt viskasin mõttest kodusedtööd üldse ära. Aga mul ei olnud iial mingisuguseid probleeme seal koolis, peale mõne üksikute mõnituste ja kiusamistega klassis, kui klassivendadel hormoonid möllu lõid ja nad mind paksuks kutsusid, või olid mul liiga kukekaks püksid jäänud või ehk olen nii loll matemaatikas ja loll jääb lolliks.
Vahel oli ka klassiõdedega möll, et nemad mind taga rääkisid, mängu ei võtnud või minust mingisuguseid
jutte levitasid. Või seisnes vahel probleem mu õppimistes, kõige esimene probleem tekkis kuuendas klassis.
Siis kui ma esimest korda matemaatikas suvetööd tegema pidin. Peale selle seitsmendas tuli mul matemaatikas, vene keeles ja geograafias suvetöö. Vene keeles seetõttu, et 1 õpetaja õpetas jäneseid joonistama, vehklemist, viis kirikusse, lugedes luges naaber ette, tähti õppima ei pidanud, tööd kirjutasid õpikust maha. Ja siis tuli uus õpetaja ja kohe oli suvetöö ka käes.
Aga sain tehtud ja viidi üle järgmisse klassi ja see jäi mu viimaseks aastaks selles koolis..
ja seda tundsin ma alles siis kui kool lõppes, kaheksandas pidin tegema ainult matemaatika eksami ära.
Ja nii need kaheksa klassi seal koolis möödusidki, kõik oli hästi.
Ma läksin edasi Pirita Majandusgümnaasiumisse..
See oli mu kodule väga lähedal ja esimene päev oli juba huvitav ja värinaid tekitav. Õnneks oli mul juba sõbranna tekkinud, mu kallis klassiõde Mari-Liis Vähi kes päestis mu päeva. Kohtusin oma uue klassiga, õpetajaga, kooliga. See polnud kõik..
Klassile ma meeldisin, ma alustasin seda algust üldse teistmoodi, tahtsin tegijaks saada, hea klassiõde olla.
Muidugi ei meeldinud ma tervele klassile, klassiõed lausa vihkasid mind, neile ei sobinud see mõte üldse, et
ma osa nende klassist olen. Kui ma mäletan oli peale minu veel viis uut õpilast aga nemad ju kohanesid ruttu.
Ja kuna ma sain enamjaolt klassivendadega läbi, sain ma esimesena Martin Anjaga läbi, kes oli klassi vanim seetõttu, et tema oli juba kordama jäänud, esmapilgul pidasin teda jubedaks isekaks poisinässiks, kes õpetaja tundi hilinedes lärmiga sisse sadas ja jalad lauale viskas ja üle klassi küsis ''Kus mu õpikud on?'' lärtsudes, kui klassiga tuttavaks saime.Aga see arvamus muutus, sealt edasi leidsin endale täieliku toe
Axel Roosnurm'i, kes koguaeg aitas, küsis minu eest kui mina ei julgenud, tõstis toitu ette sööklas, käis kasvõi puhvetis kui vaja oli, kes oli üks 3 kes minuga muusikas kaasa laulis, kellega oli iga tund huvitav.
Ei saa ka välja jätta Martin Ugandut, kes näis targana kuigi tegelt polegi nii tark aga kunsti tunnid olid alati
jubedad temaga. Rannar Adamson, keda algul sai Kiisuks kutsutud, ei tea isegi miks ja hiljem sai temast Metrobitch ja kes tunnis alati väga vingelt tõmbles. Tanel Tagaväli, kes alatasa tunnis kippus tukkuma.Patrick Tullkvist kes tunnis koguaeg nilbet juttu ajas ja naerda kihistas. Martin Anja keda sai igakord matemaatikas aidata ja ta vingeid joonistusi välja maalis. Märt Müürsepp kes Herman Petroviga alati tundides häälitses, tõmbles ja nad mõlemad koguaeg prillidega trikke tegid ja kellega oli võimatu matemaatikas istuda. Jorh Läänerand kes oli omamoodi teistsugune, kes tatsutas tunnis viksitud kingaga jalga ja laulis kõrvaklappidest tuleva muusika järgi, täiesti omas mullis.
Sain ka läbi peale Mari-Liisi, lõpus ka Johanna Popsi ja Agnes Aug'iga, tundusid väga toredad tüdrukud ja Johannale usaldasin kõigest rääkida, ta oli alati nii kaastundlik ja inglise keeles näpp mu töövihikus.
Kool ise oli huvitav, õpetajad olid omamoodi kõik, kõigil olid omad nõudmised ka vajadused. Esmakordselt sain ka tuttavaks enda gümnasistidega jajah nendega kes tol ajal 10ndas käisid, kõik olid omamoodi vinged, mõttetuid inimesi ei eksisteerinud selles klassis.
Aga kuna kõik oli nii uus, ei leidnud ma aega õppimiselegi ja seal tuli viis suvetööd.. uskumatu aga ma läksin selles koolis esimest korda direktoriga jutule, käisin sotsiaalpedagoogiga rääkimas ja pidin veel psühholoogi juurde pöörduma enda asjadega klassisiseselt. Jah kaks asja mis koolis korda saadeti minu klassiõdede poolt oli mu rikutud talvejope ja tupsuga kokkupuutunud sall.
Kuid kuna ma ei suvatsenud suvetööd jätkata, palusin ma emal avalduse anda, et ma saaksin klassi kordama jääda ja see oli täiesti minu enda valik ja tahe.
Niisis uuesti üheksas, uus klass ja jälle uued õpetajad, kahes-kolmes aines jäi sama õpetaja. See oli ju veel see hetk kus ma suutsin pool gümnasiste end mitte sallima panna, ma lihtsalt ei meeldinud enam neile, kuna tegin nende klassivennale haiget. Vähemalt mulle tundus nii.
Minu uueks kalliks sõbrannaks sai Anna, Mari-Liisi ju enam polnud. Seekord oli klass päris jälle omamoodi aga nooremate seas. Avastasin siis, et mu klassis käib Rudolf ja me saime hästi läbi, isegi mõistsime üksteist liialt hästi, norisime üksteise kallal ja sõimasime aga mitte kunagi halvaga. Kuid peale selle, et mul oleks olnud kõik toredad klassikaaslased käis mu klassis kolm egoistliku naiivikut, kel oli vist väga suur puberteet peal, Päka, Andrei ja Sass. Mõnikord isegi nad olid normaalsed või vähemalt siis kui nad koos polnud ei pidanud nende suust jõledusi kuulma. Aga mul oli tore, abiturendid olid see hetk väga vinged, alles siis ma märkasin neid ja enamusi märkasin ma seetõttu, et ma sain endale sellise sõbranna nagu Anna. Muidugi tundsin ma ka seal klassis end ebamugavalt kuid mitte nii nagu eelmine kord, sest ma käisin põhimõtteliselt kõigiga läbi.
Toredaid mälestusi on aga siis tuli jälle viimane aeg kätte ja ohoo jälle hinnetega jama.
Mu kehalise õpetaja ei ilmunud oma kirjutatud ajal kohale, teda ei olnud ei statal, ei all saalides ega suures saalis ja isegi mitte oma toas ega õpetajate toas. Ja kui ma ajaloo õpetajale vastasin, ütles ta, et ma oskan küll, miks ma varem ei võinud käia vastamas ja lükkas asja augustisse. Peale selle tegin ma matemaatika suvetöö ära ja geograafia ka. Ja ühiskonnaga ei tegelenud ma üldse vaid jätsingi selle puudulikuks.
Kuid siis kui õpilased end välja kirjutasid, või mis õpilasraamat see oli.
Olin sel hetkel Siimuga viimased klassis ja kuna minu nime ei mainitud alguses juba siis õpetaja teatas mulle uudise, et kuna ma saan suvel 17 siis ma ei saa augustis lõpetada enda 9ndat. Ja ütles, et ma tuleks valgele tunnistusele järgi hiljem. See rabas mind elus esimest korda, see uudis ja kooli kohta.Ma istusin ja vaatasin prooviaktusel enda ja paralleel klassi ja puhkesin nutma, vaatasin kuidas nad naeratavad ja istuvad.
Ukse najal tuli Gerli ka, kuna tema aktusele ei soovinud minna siis tõi lilled ja kaardi klassijuhatajale.
Ta kallistas mind ja ütles, et pole midagi, mis ma nutan. Ma polnud kordagi tundun nii palju kurbus korraga, et jälle.. lihtsalt jälle ma ei saa lõpetada ja seda ainult kahe aine tõttu.
Nojah edasi läksin ma 2.sept Pirita kooli tunnistusele järgi ja vaatasin kuidas mu vanad semud gümnasistid abiturendiks said ja mu kulla 8ndikud 9ndikeks said ja minu 9ndikud 10ndikuks ja ega neid eelmisi kihvte abiturente enam näha ju polnud, lõpetajad lõpetanud.
Sel samal päeval jooksin ma Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümni direktoriga rääkima, et saaks 2 ainet korda aga ei, mind ei võetud sinna..
Ja siis kaks päeva hiljem viis ema mind Tallinna Katleri Täiskasvanute Gümni ja sain sinna otsekohe sisse aga uudiseks oli see, et kõik ained jälle, peale kehalise,muusika ja tööõpetuse mida see kool ei koti.
Oma laiskuse ja uue seltskonna, ümbruse tõttu olen 3 kord 9ndas.
Aga teate mis, mul pandi just esimesed hinded juba välja ja oskan ka isegi öelda mis võiks teised hinnete järgi tulla.. Vaata nüüd hoolikalt, sina kes mind mõnitasid.
Matemaatika tuleb 5 kui kontrolltöö täna 5 saan, nonii Uussaar.
Ühiskond on 4.. vaata nüüd Ergo.
Ajalugu tuleb sõltuvalt viimasest tööst 3 või 4, vaata veel Ergo.
Keemia tuleb 4 , uskumatu eksole Pent.
Füüsika tuleb 4 või 5, see on väga suur saavutus Pert.
Kunst tuleb 5, kuna mul ei ole JOONESTAMIST aga on lõuendile suurendamised jmd.
Vene keel tuleb 4 v 5 ja Merlele pole mul midagi öelda, sest tema ajal oli juba 4.
Geo ja Bioga on sellised lood, et ma ei ole nendesse tundidesse jõudnud kahjuks aga ülekanne tuleb e 3,3.
Inglise keel on 5, vat nüüd Meos ja Tuuli.
Eesti keel tuleb 4 või 5, hästi eksole Laanela ja Kuusk.
Asi pole koolis vaid selles, et õpetajad nad on nagu jumalad, ma saan asjades kiiremini ja kergemini aru.
Asi pole selles, et ma olen 3 kord 9ndas .. ma ei mäleta isegi eelnevatest aastatest midagi.
Sain esimest korda keemiast, valemitest ja muudest asjadest aru, sama ka füüsikaga.
Olen matemaatikas üks kõige targem enda klassis üldse.
Kunstis teen ma raskemini töid kui teised, ma ei tea küll miks. Teised teevad paberile, ma pean lõuendile tegema.
Ma tunnen end klassis hästi ja ma tunnen end õpetajatega rääkides vabalt.
Ma saan oma põhihariduse selle aasta 9nda klassi lõpetamisel kätte, ma saan!
Ma lõpetan, ma kavatsen lõpetada! Ja ma lähen edasi gümnaasiumisse.
Loodan, et näete mind nüüd teise pilguga ka veidi, heiterid.
