Id rather be with you than anyone else

24.09.14

See tore kolmapäevane koolipäev, kus sul on ainult neli tundi, alustades kahe eesti keelega ja füüsikaga, ning lõpetades geograafiaga.Peale seda käisin eelneval nädalal 12ndike vene keeles, seekord lasi Rode vene keelt lihtsalt üle ja ootasime koolis Kaspariga teisi.
Kui koju jõudsin tegin end korda, et poole üheksaks linnas olla ja Rodega kokku saada, ilm oli mõnusalt vihmane ja ikka korralikult seega ei saanudki kuskil väljas üldse olla.
Kuna ta jõudis hiljem siis läksin talle vastu ja me jalutasime ja pooleldi muidugi jooksime Katusekohvikusse istuma, seal võtsin ühe latte ja tegime vessu, rääkisime siis maad ja ilmad jälle kokku ja arutasime mitmeid asju, nii hea oli seal istuda, tema käte vahel, tema soojuses, nautida kõige paremat inimest enda kõrval, lihtsalt järjepidevalt aina rohkem ja rohkem armuda.See imeline õhtu kestis ainult viimase bussini siis jooksime ruttu terminali, et ma viimasele bussile jõuaks.
Ja nagu alati, üldse ei taha ära minna ja suur igatsus kipub peale.Aga järgmine päev oli veel tulemas, ta jäi linna, et hommiku vara sulle külla tulla..
25.09.14

Ärkasin siis 07.00 ülesse, et end korda teha ja viimased asjad siis ära panna. Olin ilusti üleval ja siis avastasin end magamast taas, kirjutasin kohe uuesti ärgates kaugel ta on, 20-25min kaugusel vähemalt ja lippasin kiirelt pessu ja tegin korda end.Algselt läksime istusime minu toas ja udupea oli korralikult väsinud ikka, oleks iga hetk sügavasse unne läinud kui ma poleks end liigutanud ja teda häirinud kuidagi.Tõmblesime veel peegli ees ja ajasime üksteist taga, kiusasime üksteist ja naersime, tundsin end meeletult hästi.Siis lasin emal kohvi teha meile ja läksime alla istuma, emps pakkus välja esilinastuse ''Mõistke Mind'' Itaalia-Prantsuse filmile ja võttis neli piletit ära. Terve päev otsa oli meil aega üksteise seltsi nautida ja olla. Lasin tal võikusi endale teha ja ise jõin sojajooki samal ajal, tegime paar pelu ka Black Opsis COD xboxil, see kõlab nagu dream relationship ja see nii ka on.Hiljem kuulasime ka muusikat ja tegime igasugu lollusi.

Ma armastan meeletult neid lolluse hetki, need on nii armsad ja toovad tuju nii kõrgele.
Mu kõrval on tõsiselt armas, ilus ja hea inimene, kõige kallim ja parim üldse, poleks iial arvanud seda, et asi võib nii hästi kulgeda ja üldse nii hästi välja tulla.Õhtu sõitsime siis kinno, parkisime auto ära ja jalutasime Artisesse, seal ootasid mu vanemad ja siis ootasime filmi algust ja Rode viskas oma kriitikat välja ja ma lihtsalt naersin selle üle. Ja terve päev ma lihtsalt imetlesin ja armusin-armusin-armusin ja nii väga armastan, täiesti uskumatu kui see ka poleks aga no nii südames ja nii imeline, nii hea, nii armas, nii kallis, nii suur udupea aga ikkagi nii võrratu. Lihtsalt polegi otseselt sõnu tema kirjeldamiseks ja ei jaksa isegi ära oodata koolipäeva, et saaks taaskord näha üksteist.Lõpetasin selle õhtu nii, et lahkusin sealt vanemate autoga ja läksime ema autole järgi ja siis ma jäin kasuisa autosse ja ema rallis meie kõrval ja siis meie jälle rabasime ette ja tegime nii võidu kuni Kauperini välja Stockmanni juurest, käisime korra poes, jooksime seal edasi ja tagasi ja siis jõudsime koju ja sellega lõppes mu imeline päev.

26.09.14
Lõpuks ometi sain endale 3G ja ei pea wifi jooni otsima, sain lisaks palju sõnumeid ja helistamist peale ja 13 pealt tõsteti piirang 20 peale.Nüüd vähe parem olla taaskord, ei pea muretsema kui vaja hädasti netti saada.Pidin terve õhtu Britut hoidma, sest vanemad läksid teatrisse ja lollid arvasid, et kell seitse hakkab aga hakkas kuuest ja läksid hoopis kinno selle asemel.
Oleks tore kui mu elu lõpuks mind ülesmäge tirib, ma olen seda niikaua oodanud ja soovinud ja lõpuks on see kuidagi võimalik, ma tunnen end õnnelikuna, väga õnnelikuna.

Nimeta, õnnelik & uus lehekülg

Nimelt panen ma kirja oma üli hea ndv, kui nüüd õieti ära mainida siis minu ndv hakkab alati kolmapäevast, ehk kolmapäev on reede ja mul on kolm laupäeva.
Inimene kellest ma kirjutasin ka eelnevast postitusest kutsus mind Kadriorgu valgus festile, kuigi ise ma sinna eriti minna ei soovinud ja haiglane tunne oli peal siis tegin end kodus korda, käisin pesemas ära ja läksin kohe bussile, läksin seal maha ja tõmbasin tuju kohe nulli, sõitsin sealt edasi kohe linna ja ootasin veidi aega. Lõpuks siis pidin Nimeta ette liikuma, kus ma kunagi käinud pold ja ilmselgelt
ma ainult eeldasin kus see olla võib aga leidsin imehästi koha ülesse ja väljas juba ootas Rode mind Markeniga ja siis me ootasime Reenot.Lippasime sealt siis Katusekohvikusse, kus ma samuti pold mitte kordagi käinud ja see kõik oli nii uus mu jaoks, istusime maha ja tehti siider isegi välja, nautisime siis tervet õhtut rõdul istudes ja tunne oli päris hea, tegime vessu ja jutustasime.Peale seda liikusime Nimetasse, kus sain järjekordselt Moijtot juua ja kui juba hiljaks minema hakkas siis läksime jalutades läbi linna parklasse, nii, et Reeno ja Marken läksid teist kaudu ja meie Rodega ka teist kaudu.Sõitsime siis Mersuga seekord ja Rode viis mu koju, ma juhatasin teed ja lihtsalt terve tee imetlesin ja vaatasin teda, kui maja ette jõudsime siis lihtsalt seisime ja embasime üksteist ja ei tahtnudki üldse ära minna.

Järgneval päeval pakkus Rode plaani välja, et Reeno tuleb Triinuga ja Rode tuleks minuga, kõlas nagu topeltdeit.Tegin end siis kodus korda ja liikusin linna, Rode tuli mulle vastu ja siis läksime Patrickusse, teised sõid ja ma vaatasin pealt, ma ise muidugi ei tahtnud süüa, see kõlas imelikult, kui ma poleks seda maininud.Peale seda liikusime me Vanalinna ja seal läksime Katusekohvikusse taaskord, tegime jälle vessu ja siidrid tehti jälle välja siis üritasin Triinuga juttu ajada ja tundus, et tegu on üpris sama inimesega, vaikse kuid väga toredaga, nagu ma isegi.Istusime väljas diivanitel, bleedid peal ja ma nautisin seda embamist, seda soojust ja seda võrratut inimest enda kõrval, neid imelisi sõnu, lauseid ja ilmeid.Ma tundsin end nii hästi ja nii turvaliselt, muust ma mõelda ei suutnudki kui sellest, et ma olen nii õnnelik, ma olen kohe tõsiselt õnnelik ja see inimene minust paremal, kes mind embab, et mul soe oleks ja mulle naeratab, nagu oleks ma ta lemmik lelu pisikesel lapsel, ma ei osanud seda lauset kõlastada kuid ei pidanud selle lause all ilmselgelt silmas kui ''mänguasja kohtlemist'', ma tundsin end turvaliselt ja emotsioonid mu sees olid nii sassis, et ma pubisesin ainult naeratamisest, rõõmust ja heaolust, ma vahepeal vaatasin taevast ja mõtlesin, et kas see ongi nüüd see, mida olen nii kaua oodanud, kas tõesti lõpuks ma leidsin selle ''õige''?!

Ma armastasin seda õhtut samapalju kui šokolaadi ja rohkemgi veel.
Peale seda liikusime me taaskord Nimetasse istuma ja seal sain veel siidrit kulistada, vahepeal kui Rode Krisi järgi läks siis tuli meie lauda mingi mees, kes rääkis vene keeles ja algul ei saanudki mitte midagi aru, samal ajal surusin end teise nurka ja hoidsin silmsidet Triinu ja Reenoga.Mees samalajal lausudes, et ''Ma ei ole hirmus, ei pea kartma..'' ja tahtis mulle jooke välja teha, millele ma ilmselgelt ära ütlesin ja teiseks küsis kas ma suitsetan ja kutsus mind endaga lihtsalt suitsule kaasa, peale selle palus endale vanust pakkuda, mille kohta ma kohe viskasin 30 aga ta oli hoopis 39, ma ei jaksanud jaurata ja mainisin, et mul on kaaslane olemas ja mees sai kohe kirvega vastu pead, Reeno samalajal üle laua naerdes ''Vedu üldse ei ole'' mille peale isegi mina naerda kihistasin ja nagu Reeno oma kuldsed sõnad ütles: ''See mees oli sulle kui isa eest'', tõesti võin sama öelda.
Veidi hiljem läksime me Triinuga veidi tantsupõrandat vallutama ja ega me eriti kaua seal olla saanudki kui mingi mees meiega tantsida tahtis ja end vahele sättis ja me Triinuga minema lasime ja siis see mees mu seljatagant õrnalt järgi katsudes selga tuli, see tunne oli eriti rõve aga õnneks lasi ta kohe jalga kui lauani jõudsime.

Ka see õhtu oli nagu paradiis minu jaoks, väga imeline ja ma ei suutnud ikka veel uskuda, et minu kõrval on selline inimene ja ta on minu, minu Kallis, järjekordne õhtu väga meeldiv ja tore, hea on kui seltskond on viisakas, normaalsuste piirides ja kohe inimese tunne on peal, sel õhtul viis Rode jällegi koju aga seekord oma autoga ja jällegi ei suutnud me kuidagi minema mindud, kohe üldse ei tahtnud üksteisest loobuda.Ja kuna ta mainis, et satub ka järgneval päeval linna ja isegi küsimata kas ma tulengi, muidugi olen ma nõus, muidugi tahan ma igal võimalusel teda näha ja temaga koos olla.
Sain end uuesti korda sätitud ja seda isegi 3-4 tundi ennem kui linna üldse liikuma pidingi.
Ainuke halb oli see, et nii hilja üksi bussiga sõita, Pirita Selkuni istusin ma näiteks üksinda bussis ja see oli eriti ebamugav aga siis mingi rahvas ikkagi tuli ka.Linna jõudes pidin ma suunduma Draamateatri juurde, et taaskord Rode, Reeno ja Triinuga kokku saada ja õhtut nautida.
Me suundusime siis jällegi Patrickusse aga teise ja seal läksid siidrid lahti, tunne oli lihtsalt mega, igapäevaga aina parem ja parem, istusime mõnda aega seal ja kui Reeno Rodega ära käis siis nagu kaks turumutti pläkutasime Triinuga jälle. Veidi hiljem liikusime me taas kurikuulsasse linnavahesse, kuumad baarid ja värki, lippasime siis Laborist ka läbi aga seal pold eriti kedagi seekord, eelneval korral nägin ma poolt PMG abiturente seal, Evert isegi ütles ''Tsau!''. Niisis nagu ikka läksime Nimetasse taas edasi ja seekord isegi ei küsitud mult dokumenti, Labori turva aga ei suutnud uskuda, et pildil mina olen, vähemasti nii ma arvasin, sest ta viskas mulle mitu korda pilku peale ja võrdles, ilmselgelt tulen ma kellegi teise passiga, kes näeb välja nagu 3 aastat tagasi olev tatt.
Nimetas võtsime jälle kohad sisse ja siidrid lendasid, sel ajal viskasin ma pilku Rodele kes järjekorras seisis ja ma lihtsalt imetlesin ja armusin iga hetkega rohkem ja rohkem, ma naersin, mõttes ainult ''Vau, milline mees''. Ja ega seekordki jäänud eriti tavaliseks, kui meid Triinuga üksi jäeti tuli mingi mees kohe platsi ütles ''Tere!'' ja ma viskasin pilku Triinule, mille peale Triin kohe naeru viskas ja siis see mees ütles ''Lähme!'' ja Triin ütles, et meil on kaaslased olemas ja mees oligi läinud, igakord kui meid Triinuga kahekesi jäeti, istusin ma tema kõrvale, et hoiduda nendest vastikutest meestest.Ja siis ma viskasin nalja mitu korda ja ütlesin Triinule, et ou ma teinekord tulen ka ja ütlen ''Tere! Lähme!'' väga viisakas viis muidu ja ei mingit nime, vanust ega midagi muu ei kotigi siis lagistasime naerda ja saime oma mehed tagasi.

Terve õhtu mõtlesin ma kui õnnelik ma olen ja kui hea mul olla on, lihtsalt imetlesin ja vaatasin seda meest enda kõrval, seda meest kellele on naeratus mis paneb sulama, hääl mis paneb värisema ja kõik mis lihtsalt tekitab liiga häid tundeid.Ma lihtsalt armusin-armusin ja armusin.Ja taaskord see kojutulek oli nii vastu, lihtsalt ei-ei-ei, ma ei taha ära minna ma tahan ainult Temaga koos olla.
Ta võttis mu sülle ja vaatas mind, ta on öelnud mulle kahe päevaga nii südantsoojendavaid asju, mida ma uskuda ei suuda aga temas on midagi mis paneb uskuma, uskumatu eksole.
Hommiku leidsin, et olin jälle magama jäänud ja ta ei saanudki mulle head ööd öelda, lugesin hommikul oma head ööd ja, et helistaksin talle kui ärkan, muidugi ärakasin ma viis minutit enne 10 ülesse ja mõtlesin, et lasen tal 11ni magada, seega helistasin talle 11ne aeg aga tibu oli nii tudine, et soovis veel und.Terve päev ma lihtsalt olen igatsenud, sõin, koristasin ja ootasin aega, et ripsmed korda teha, nüüd kus on käes juba esmaspäev saab kooli minna ja oma kõige Kallimat näha.
Lõpetan ka sellega oma postituse praeguseks ;)

Reeno tegi pilti ja Cikku pani töötluse, mu musi <3

Guts over fear

Tahtsin kirja panna kellestki väga erilisest, seega tahtsin jätta vahele (suve ja sünnipäeva) postitused.
Ma leidsin mõni kuu tagasi enda elust kellegi, kelle lähedus tekitas minus väga võõraid tundeid.
Kõik sai alguse ühest ainsast FOLLOW'ist, esimesena hakkas muidugi silma tema võrratu välimus, kuid ma nägin teda ühel hetkel linnas ja mõtlesin tükk aega kas see oli tema, kas tõesti ma nägin päriselt teda!?

Ma võtsin kätte ja kirjtuasin talle kohe, ta nimi juba ei ole nii levinud, et teda oli palju kergem leida.Peale seda jäime suhtlema, suve lõpuni lausa ja siis ühel hetkel avastasime, et me oleme koolikaaslased ja meil esineb võimalus näha üksteist 3 korda igal nädalal.
Esimene asi mida ma ei suutnud üldse uskuda, et suhtlema hakkame, teisalt see kuidas me suhtleme ja käitume üksteisega.Esimene kord kui koolis kokku saime, nägin ma seda plahvatust, kus ta oli rahutu, ta ei suutnud mu ees paigalgi seista, ta ei saanud isegi aru, kas tal on palav või ei ja sõnu tal ka suust ei tulnud, samas mina ise seisin paigal ja olin sõnatu ja lihtsalt imetlesin.
Järgnevatel kordadel nägin ma aina rohkem seda imelist naeratust ja avastasin need silmad, silmad mis on mu lemmiksilmadest hoopis midagi muud, ma ise ka imestan täiesti aga need on tõesti nii võrratud silmad.

Puutusime üha rohkem kokku ja minu emotsioonid läksid aina rohkem sassi, ma kogesin tundeid, mis on mulle kui võhivõõrad, tunded, mida ma ei oska taltsutada, peita.. muuta.Isegi hetkene nägemine pani värina mulle kehasse, mu käed värisesid nagu lusikas töötaval pesumasinal, mu süda tuksus iga hetk järsemalt ja kiiremalt ja ma hakkasin näost õhetama meeletult, mul hakkas meeletult palav ja ma jäin alati väga sõnatuks.

Kõik hetked Tema seltsis, need on nii väikesed aga need on nii erilised kuidagi, nii hinge minevad.
See kui palusin talt oma head kalli keset tundi, kus ta tunnist välja tuli ja oli tagasi oma klassi poole liikumas ja ma juba jooksin tahtsin talle meeletult sülle joosta aga ta kuulis ja keeras kohe minu poole ja sealt lendasin ma ta käte vahele, see jutt kõlab siin kui puhas lapsearmastus või isegi naljakas aga mul on asi päris tõsine ja ma pidin selle kuskile kirja panema, tuligi meelde, et mul on ju selleks blogi.Iga kallistus, mida edasi seda sügavam, mida sügavam seda parem.
Ma ei tee reaalselt nalja aga ta on ainuke inimene keda ma enda ellu tahaks, kui teda ei saa no siis ma ei taha ka kedagi.Ma olen pidevalt rääkinud, et kardan suhtesse astuda, jah ma pole tegelt 4 kuud suhtes olnud kui nädala ajane suhe välja arvestada, sest ma kardan, ma elan endiselt hirmudes, ma ei taha kõiki kutte pidada kui ''SELLE KUTI'' suguseks aga ma olen palju proovinud ja ega ma pole sellest lahti ka saanud.Aga Tema.. Ta on lihtsalt.. ma näen temast midagi nii head, nii erilist, mul on nägu naerul ja rõõm südamel kui teda näen.Ta hääl on nii hea ja ta on otse kui Vogue'st kukkunud, kutt kes on ilusate vanemate ilus poeg.
Ja mida ma kõige rohkem kardan, et ma eksin Temas..........