Jõulud

Oi see oodatud aeg on nüüdseks läbi, kahju küll veidi aga eks see ühe päeva lõbu ole hea. Väga positiivne selle 24.12.13 päeva jooksul oli see, et Kristi tuli tagasi Eesti ja on siiani siin. Ei mäletagi millal ma viimati teda nägin, aasta tagasi ehk? Niisis tuli ta Keviniga ka seekord, keda ma nägin esimest korda, tal on lahe aksent kui eesti keeles räägib, selline inglise pärane nagu ikka.
Kuna ma tõusin kuskil 10 poole 11 aeg siis ma mõtlesin, et pole mõtet sööma hakata kohe kui õhtu nvn kõvasti süüa saab. Terve päev passisin suhteliselt tühja ja siis ühel hetkel tuli Kristi ja see oli nii hea ja tore.
Ja kui õhtu juba kumama hakkas siis istusime kõik 7-mekesi lauataha ja nautisime seda imehead praadi. No see oli maagiliselt hea, parim liha üldse mida ma aastas saan on jõuludel, lisaks sellele need kartulid, hästi maitsestatud ja ürdilehega vms. Ja siis see kook mida me Kristi ja Brituga tegime nägi nii hea välja aga minu jaoks liiga magushapu, selline laimipiparkoogi munavalgega pealt.

Siis oli kätte jõudmas aeg mil koputab uksele ''jõuluvana'' ja sisse marsib suurte kottidega istuma ja ootama mil kõik luuletust esitama hakkavad. Esimesed kingid tulid kõik põhimõtteliselt Kevinile ka Kristile ja ma päris ei teagi mis nad said lõpuks, peale selle, et Kristi sai mingi trennikaardi, et trennis käia. Mingi hetk saime me Brituga ka kingid ja siis jõuluvana lasi jalga ja Ringo tuli tagasi (loe : kasuisa).
Ja siis kui pakkide avamine käis.. see on kõige põnevam hetk, sest siis on totaalne vaikus ja kõlas ainult kinkide paberi krõbin. Mis mina siis sain, ega ma küsinudki endale midagi eriti, ütlesin, et ps3 tahaks aga vat sain küünelaki, mis on tegelt väga ilus, siis 20€ nagu iga aasta kasuvanaemalt saadud, peale selle sain Brituga kahepeale XBOX 360 + kinect ja sellega kaasas 2 kinecti mängu ja väga ilusad kõrvarõngad ja muidugi ema vana iPhone. Aga mis minu 8 aastane õde sai? iPad mini, xboxi minuga, monster high nuku, kommi, mingi pastaka, magnetid, rahakoti ja kõrvarõngad. Ja mu ema? Ma päris kõike kinke ei teagi aga ta sai lihtsalt mega kingi iPhone 5S Gold ja tõesti on see kuldne versioon valgega. Kasuisa sain enamjaolt kaks paari manseti nööpe ja särgi nende jaoks ja rohkem ma jällegi ei tea. Hihii mu musu Mäksu sai ka endale verivorsti ja oli nii õnnelik seepärast (loe : koer). Ülejäänud õhtu jätkas ootamisega, mil xbox on uptadated tehtud saab ja siis me kõik mängisime ja proovisime seda, oi kuidas järgneval hommikul lihased tulitavad soolast.

Ma olin rahul enda jõuludega, seetõttu, et Kristi veel kodus oli, kuigi me suhtleme väga vähe omavahel, peaaegu, et harva aga ta on alati valmis mind aitama ja kuulama.

Tom Odell - Another Love

Mõtlesin küll, kas kirjutada või ei aga kuna mul on lugejaid ikkagi siis miks mitte?
Mu elu on muutunud mingil moel, vähemalt mulle endale tundub nii. 
Mu mõttemaailm on laienenud, kõik on kuidagi nii teistsugune, nagu ma tunnen end uue inimesena samas ka võõrana endale aga samas olen ikkagi mina ja mul on enda palju parem kohe olla.

Olen olnud Ahtoga koos nüüdseks 11 kuud, peagi 4.jaanuaril on oodata Aasta täitumist. Säh teile, kes ütles, et sellest ei tule midagi ja need kes panustasid 2-3 kuu peale ja oli ka neid kes panustasid vaid päevade-nädalate peale. Uskumatu aga tõsi, see on tõesti kestnud need külma-sooja 11 kuud.
Inimesed käivad ja kiruvad kogaueg, et miks me lahku-kokku koguaeg käime.. aga see ei ole minu otsustada, mina ei ole muutnud need 11 kuud enda suhtestaatust. Ja on inimesi kes alatasa ask.fm'is pajatavad, et ''Ahto petab sind pregu, siin ja seal, eile ja kaks kuud tagasi, minu, õhu ja lehtedega.'' Srsly inimesed mis teil viga on? Kas tõesti on alles ainult julmad ja isekad inimesed? 
Või kas mina olen teile kuidagi kurja teinud ja teie suhtesse sekkunud nii halvasti, et üritan kõigest väest lahku ajada? Eiei, mõtle uuesti!

Kuna ma usaldan inimesi sama kergelt kui kaotan nende vastu usaldust siis on mul kordades raskem, sest ma pean mitmeid kordi mõtlema, kas see nüüd on vale või tõsi. Tavaliselt on seda lihtsalt lugeda välja inimeselt keda sa tead, kes on sulle lähedasem kui mõni teine sõber.
Muidugi üks minu viga ja suur miinus, et ma kukun üle neti kõigile avaldama kuidas minu elu käib, draama siin-seal, jonn ja viha. Tõesti vabandust, enam nii lihtsalt ei juhtu, ma luban, et püüan käituda nagu eakohaline.
Eriti piinarikkad on need kui öeldakse sulle .. ''Ta ongi sinu jaoks liiga hea''. Kuule kas tõesti on? Minu jaoks ei ole olemas liiga head inimest, minu jaoks on nii hea ja hea olemas. Ja kui sa Ahtot paremini teaks ehk siis sa oskaks öelda kas ta on liiga hea või liiga halb minu jaoks. Minu jaoks on ta nii hea, seda olen talle öelnud küll ja küll.

Peale selle tahaksin veel rääkida oma koolist. Tahaksin öelda kõvasti ja hästi, et mul läheb koolis tõesti palju paremini. Ja seetõttu, et inimesed kes laitsid mind maha, et ma ei oska midagi, ma ei oma haridust, ma olen nühkinud 3 aastat ühte klassipinki, et olen loll ja eks minu sugune ei saagi midagi omandatud.
Tõesti jah tõesti, ma ei ole igale ühele eraldi ette pannud, miks see just nii läinud on ja ma ei hakka igale heiterile ette lugema, et palun ära heidi mind, kuula ennem mind ära.

Aga lugu ongi selline, ma olen arglik, omaette, häbelik isiksus. Mulle meeldib tähelepanu aga kardan seda saada, kohati olen naiivne ja käitun nagu laps ja on palju asju veel mida ma läbi ei mõtle kui teen.
Algas siis kõik sellest.. olin ju 1-8 klassi ilusti eliitkoolis Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja samad klassikaaslased koguaeg, ehk mõned uued üksikud õpilased lisandusid vahetevahel. Ega seal väga viga polnud, õppimine seisis mul nii kaua korras kui ema kõrval õpetas, selle kohal olin ma harjunud lõpuks ainult nii, et keegi kõrval õpetas ja iseseisvalt viskasin mõttest kodusedtööd üldse ära. Aga mul ei olnud iial mingisuguseid probleeme seal koolis, peale mõne üksikute mõnituste ja kiusamistega klassis, kui klassivendadel hormoonid möllu lõid ja nad mind paksuks kutsusid, või olid mul liiga kukekaks püksid jäänud või ehk olen nii loll matemaatikas ja loll jääb lolliks.
Vahel oli ka klassiõdedega möll, et nemad mind taga rääkisid, mängu ei võtnud või minust mingisuguseid
jutte levitasid. Või seisnes vahel probleem mu õppimistes, kõige esimene probleem tekkis kuuendas klassis.
Siis kui ma esimest korda matemaatikas suvetööd tegema pidin. Peale selle seitsmendas tuli mul matemaatikas, vene keeles ja geograafias suvetöö. Vene keeles seetõttu, et 1 õpetaja õpetas jäneseid joonistama, vehklemist, viis kirikusse, lugedes luges naaber ette, tähti õppima ei pidanud, tööd kirjutasid õpikust maha. Ja siis tuli uus õpetaja ja kohe oli suvetöö ka käes. 
Aga sain tehtud ja viidi üle järgmisse klassi ja see jäi mu viimaseks aastaks selles koolis..
ja seda tundsin ma alles siis kui kool lõppes, kaheksandas pidin tegema ainult matemaatika eksami ära.
Ja nii need kaheksa klassi seal koolis möödusidki, kõik oli hästi.
Ma läksin edasi Pirita Majandusgümnaasiumisse..

See oli mu kodule väga lähedal ja esimene päev oli juba huvitav ja värinaid tekitav. Õnneks oli mul juba sõbranna tekkinud, mu kallis klassiõde Mari-Liis Vähi kes päestis mu päeva. Kohtusin oma uue klassiga, õpetajaga, kooliga. See polnud kõik..
Klassile ma meeldisin, ma alustasin seda algust üldse teistmoodi, tahtsin tegijaks saada, hea klassiõde olla.
Muidugi ei meeldinud ma tervele klassile, klassiõed lausa vihkasid mind, neile ei sobinud see mõte üldse, et
ma osa nende klassist olen. Kui ma mäletan oli peale minu veel viis uut õpilast aga nemad ju kohanesid ruttu.
Ja kuna ma sain enamjaolt klassivendadega läbi, sain ma esimesena Martin Anjaga läbi, kes oli klassi vanim seetõttu, et tema oli juba kordama jäänud, esmapilgul pidasin teda jubedaks isekaks poisinässiks, kes õpetaja tundi hilinedes lärmiga sisse sadas ja jalad lauale viskas ja üle klassi küsis ''Kus mu õpikud on?'' lärtsudes, kui klassiga tuttavaks saime.Aga see arvamus muutus, sealt edasi leidsin endale täieliku toe 
Axel Roosnurm'i, kes koguaeg aitas, küsis minu eest kui mina ei julgenud, tõstis toitu ette sööklas, käis kasvõi puhvetis kui vaja oli, kes oli üks 3 kes minuga muusikas kaasa laulis, kellega oli iga tund huvitav.
Ei saa ka välja jätta Martin Ugandut, kes näis targana kuigi tegelt polegi nii tark aga kunsti tunnid olid alati 
jubedad temaga. Rannar Adamson, keda algul sai Kiisuks kutsutud, ei tea isegi miks ja hiljem sai temast Metrobitch ja kes tunnis alati väga vingelt tõmbles. Tanel Tagaväli, kes alatasa tunnis kippus tukkuma.Patrick Tullkvist kes tunnis koguaeg nilbet juttu ajas ja naerda kihistas. Martin Anja keda sai igakord matemaatikas aidata ja ta vingeid joonistusi välja maalis. Märt Müürsepp kes Herman Petroviga alati tundides häälitses, tõmbles ja nad mõlemad koguaeg prillidega trikke tegid ja kellega oli võimatu matemaatikas istuda. Jorh Läänerand kes oli omamoodi teistsugune, kes tatsutas tunnis viksitud kingaga jalga ja laulis kõrvaklappidest tuleva muusika järgi, täiesti omas mullis. 
Sain ka läbi peale Mari-Liisi, lõpus ka Johanna Popsi ja Agnes Aug'iga, tundusid väga toredad tüdrukud ja Johannale usaldasin kõigest rääkida, ta oli alati nii kaastundlik ja inglise keeles näpp mu töövihikus.
Kool ise oli huvitav, õpetajad olid omamoodi kõik, kõigil olid omad nõudmised ka vajadused. Esmakordselt sain ka tuttavaks enda gümnasistidega jajah nendega kes tol ajal 10ndas käisid, kõik olid omamoodi vinged, mõttetuid inimesi ei eksisteerinud selles klassis.
Aga kuna kõik oli nii uus, ei leidnud ma aega õppimiselegi ja seal tuli viis suvetööd.. uskumatu aga ma läksin selles koolis esimest korda direktoriga jutule, käisin sotsiaalpedagoogiga rääkimas ja pidin veel psühholoogi juurde pöörduma enda asjadega klassisiseselt. Jah kaks asja mis koolis korda saadeti minu klassiõdede poolt oli mu rikutud talvejope ja tupsuga kokkupuutunud sall.
Kuid kuna ma ei suvatsenud suvetööd jätkata, palusin ma emal avalduse anda, et ma saaksin klassi kordama jääda ja see oli täiesti minu enda valik ja tahe.
Niisis uuesti üheksas, uus klass ja jälle uued õpetajad, kahes-kolmes aines jäi sama õpetaja. See oli ju veel see hetk kus ma suutsin pool gümnasiste end mitte sallima panna, ma lihtsalt ei meeldinud enam neile, kuna tegin nende klassivennale haiget. Vähemalt mulle tundus nii.
Minu uueks kalliks sõbrannaks sai Anna, Mari-Liisi ju enam polnud. Seekord oli klass päris jälle omamoodi aga nooremate seas. Avastasin siis, et mu klassis käib Rudolf ja me saime hästi läbi, isegi mõistsime üksteist liialt hästi, norisime üksteise kallal ja sõimasime aga mitte kunagi halvaga. Kuid peale selle, et mul oleks olnud kõik toredad klassikaaslased käis mu klassis kolm egoistliku naiivikut, kel oli vist väga suur puberteet peal, Päka, Andrei ja Sass. Mõnikord isegi nad olid normaalsed või vähemalt siis kui nad koos polnud ei pidanud nende suust jõledusi kuulma. Aga mul oli tore, abiturendid olid see hetk väga vinged, alles siis ma märkasin neid ja enamusi märkasin ma seetõttu, et ma sain endale sellise sõbranna nagu Anna. Muidugi tundsin ma ka seal klassis end ebamugavalt kuid mitte nii nagu eelmine kord, sest ma käisin põhimõtteliselt kõigiga läbi.
Toredaid mälestusi on aga siis tuli jälle viimane aeg kätte ja ohoo jälle hinnetega jama.
Mu kehalise õpetaja ei ilmunud oma kirjutatud ajal kohale, teda ei olnud ei statal, ei all saalides ega suures saalis ja isegi mitte oma toas ega õpetajate toas. Ja kui ma ajaloo õpetajale vastasin, ütles ta, et ma oskan küll, miks ma varem ei võinud käia vastamas ja lükkas asja augustisse. Peale selle tegin ma matemaatika suvetöö ära ja geograafia ka. Ja ühiskonnaga ei tegelenud ma üldse vaid jätsingi selle puudulikuks.
Kuid siis kui õpilased end välja kirjutasid, või mis õpilasraamat see oli.
Olin sel hetkel Siimuga viimased klassis ja kuna minu nime ei mainitud alguses juba siis õpetaja teatas mulle uudise, et kuna ma saan suvel 17 siis ma ei saa augustis lõpetada enda 9ndat. Ja ütles, et ma tuleks valgele tunnistusele järgi hiljem. See rabas mind elus esimest korda, see uudis ja kooli kohta.Ma istusin ja vaatasin prooviaktusel enda ja paralleel klassi ja puhkesin nutma, vaatasin kuidas nad naeratavad ja istuvad. 
Ukse najal tuli Gerli ka, kuna tema aktusele ei soovinud minna siis tõi lilled ja kaardi klassijuhatajale.
Ta kallistas mind ja ütles, et pole midagi, mis ma nutan. Ma polnud kordagi tundun nii palju kurbus korraga, et jälle.. lihtsalt jälle ma ei saa lõpetada ja seda ainult kahe aine tõttu.
Nojah edasi läksin ma 2.sept Pirita kooli tunnistusele järgi ja vaatasin kuidas mu vanad semud gümnasistid abiturendiks said ja mu kulla 8ndikud 9ndikeks said ja minu 9ndikud 10ndikuks ja ega neid eelmisi kihvte abiturente enam näha ju polnud, lõpetajad lõpetanud.
Sel samal päeval jooksin ma Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümni direktoriga rääkima, et saaks 2 ainet korda aga ei, mind ei võetud sinna..
Ja siis kaks päeva hiljem viis ema mind Tallinna Katleri Täiskasvanute Gümni ja sain sinna otsekohe sisse aga uudiseks oli see, et kõik ained jälle, peale kehalise,muusika ja tööõpetuse mida see kool ei koti.
Oma laiskuse ja uue seltskonna, ümbruse tõttu olen 3 kord 9ndas.
Aga teate mis, mul pandi just esimesed hinded juba välja ja oskan ka isegi öelda mis võiks teised hinnete järgi tulla.. Vaata nüüd hoolikalt, sina kes mind mõnitasid.

Matemaatika tuleb 5 kui kontrolltöö täna 5 saan, nonii Uussaar.
Ühiskond on 4.. vaata nüüd Ergo.
Ajalugu tuleb sõltuvalt viimasest tööst 3 või 4, vaata veel Ergo.
Keemia tuleb 4 , uskumatu eksole Pent.
Füüsika tuleb 4 või 5, see on väga suur saavutus Pert.
Kunst tuleb 5, kuna mul ei ole JOONESTAMIST aga on lõuendile suurendamised jmd.
Vene keel tuleb 4 v 5 ja Merlele pole mul midagi öelda, sest tema ajal oli juba 4.
Geo ja Bioga on sellised lood, et ma ei ole nendesse tundidesse jõudnud kahjuks aga ülekanne tuleb e 3,3.
Inglise keel on 5, vat nüüd Meos ja Tuuli.
Eesti keel tuleb 4 või 5, hästi eksole Laanela ja Kuusk.

Asi pole koolis vaid selles, et õpetajad nad on nagu jumalad, ma saan asjades kiiremini ja kergemini aru.
Asi pole selles, et ma olen 3 kord 9ndas .. ma ei mäleta isegi eelnevatest aastatest midagi.
Sain esimest korda keemiast, valemitest ja muudest asjadest aru, sama ka füüsikaga.
Olen matemaatikas üks kõige targem enda klassis üldse. 
Kunstis teen ma raskemini töid kui teised, ma ei tea küll miks. Teised teevad paberile, ma pean lõuendile tegema.
Ma tunnen end klassis hästi ja ma tunnen end õpetajatega rääkides vabalt.
Ma saan oma põhihariduse selle aasta 9nda klassi lõpetamisel kätte, ma saan!
Ma lõpetan, ma kavatsen lõpetada! Ja ma lähen edasi gümnaasiumisse.

Loodan, et näete mind nüüd teise pilguga ka veidi, heiterid.

Ma vihkan seda kohta aga mälestused muudavad selle paremaks

Jälle olen ma siin, kuigi tavaliselt ma siia ei jõua.

Kirjutaksin siis meelsasti sündmustest millest tahan kirja panna.
27.10

See oli mulle kui üks üli häid ja üli halbu päevi kuid jah see kõige parem osa ikka ennem. 
Ma sain lõpuks ometi kokku Mirdiga, tüdrukuga kes on mulle kui kuld, tüdruk kellele olen ma elus korra valetanud ja enam seda ei suutnud, tüdruk kelle vastu olen ma igavesti aus ja tüdruk keda ma armastan nii kuradima palju, sest et ta on minuga ja ikka veel siin ja pole kuskile kadunud. Mirt on tüdruk, kellega ma käisin Gustav Adolfis esimesest kuni kaheksanda klassini koos, kuniks ma sealt koolist lahkusin. Need olid kõik väga imelised ja vinged aastad, meenutasime neid see päevgi, kuidas me hommikul kooli tulime ja õhtuks ikka polnud platsilt lahkunud vaid passisime koolis, sest see oli just kui koht kust sa ei taha lahkuda, sest sa oled koos selle imelise tüdrukuga nagu Mirt, eriti jäi meelde see õhtu, kus kell oli juba kuus saamas ja abiturentidel oli ball hakkamas ja meie mängisime prožektori tuledega ja tegime digikaga pilte, jah see oli seesama aeg. Kuid edasi sellest päevast rääkides, siis ma tulin linna, bussilt maha tulles ootas mind suurem seltskond kui pidanuks olema, Mirt, musi, Rass ja Immu. Esialgu siis pidime Atsiga jutud selgeks rääkima ja siis lendasime Mirdiga kokku ja panime kiiremas korras ajama Viru poole, et minan trolli peale, seal suutsime juba sada teemat maha rääkida ja jooksime hea tujuga trollile, seal sõitsime siis Mirdi poole, läksime istusime maha ta juures ja siis kui mina vatrasin samaaegselt Mirt pakkis vessarit lahti ja pani seda kokku ja tegi valmis, peale selle kui olin talle veel sadu jutte ära rääkinud jõudis kõik kuskile jookide juttudeni välja ja tema oma pidudest rääkima hakkas siis tuli talle pina colada meelde, võttis siis selle kapist välja valas suurde bokaali ja viskas kõrred sisse, pani veel piimagi juurde ja siis lasime jälle jutud valla, vessutasime ja drinkisime nagu me Mirdiga minevikus end ette kujutada ei oleks osanud tulevikus.

Me Mirdiga ikka leidsime, et oleme ikka igavesti head sõbrannad ja alati üksteisel olemas, vahet ei ole kui kaugel me üksteisest oleme, vahet ei ole kui vähe me suhtleme või kontakteerume, vahet ei ole kas meil on millestki rääkida või ei me oleme üksteisel ikka ja veel olemas ja see ka nii jääb, sest see on nii loodud. Teda kaotada on ilmselgelt võimatu, seda ei saa isegi juhtud, kuigi öeldakse, et ''miski pole võimatu'' siis ütleme, et seda lihtsalt ei juhtu.Me ei jõudnud isegi selle nelja-viie tunni jooksul ära rääkida kõigest millest oleks tahtnud, nii paljust jäi veel rääkida ja eks me kohtu veel üsna pea, sest vessar on minu kätes hetkel, pilte me ka seekord ei teinud kahjuks aga ikka teeme järgneval korral :) Armastan seda tüdrukut igavesti !!

Kui nüüd koolist rääkida siis olen ilusti koolis jälle käinud nojah kaks korda aga kolmas kord on tulekul, vaheaeg just lõppes. See oli üli pull kuidas päev algas, mingi võõras number helistab, võtsin vastu :
''Jaa?''
''E Marilyn, Marilyn jah?''
''Jah''
''Klassijuhataja olen.. kas sa tuled ikka täna kooli?''
''Ikka tulen''
''No tule siis ikka kooli eks, matemaatikas on kontrolltöö ka''
''Mida??''
''No vaatab seda asja veel aga tule siis kooli ikka''
''Ikka tulen jah''

Uskumatu ja see oli minu klassijuhataja suure vene aksendiga ja muretses kas ma kooli tulen. Ju siis keegi ei käinud jälle matemaatika konsultatsioonis, mina seal ju käima ei pea, keegi ei pea, see on soovituslik käik. Ja ikka veel pole mul ekoolis mitte ühte ainsatki kahte ega ühte, kubiseb viitest ja neljades ja paarist kolmest. Füüsikas saan ma nii hindeid, et käin tunnis kuulamas ja vastan küsimusele ja juba neljad lendavad, lausa kontrolltöö eest. Selles päevas kartsin ma kõige enam eesti keeli, kuna mul oli raamat täiesti lugemata, ma ei mäletanud sellest mitte midagi ja ma ei osanud midagi kirja panna. Kui esmaspäeval oli koolis ainult mina, Urmo ja Oleg ja ma käisin 5 tunnist kohal neljas ehk kolmes, kuna üks tund jäi vahelt ära siis päeva lõpuks oli meid viimases tunnis ainult kaks. Ja teisipäev ei olnud see number kuidagi liikunud, mina, Oleg, Urmo ja Hanna olime kooli jõudnud ja päeva lõpuks oli Urmo kadunud. Kui eesti keel kätte jõudis olin ma hirmust suremas, et oi esimene kaks kukub aga asi läks hoopis paremini. Ma sain küsimused, ma võisin kasutada raamatut, ma otsisin mingid kohad raamtust välja mis kuidagigi seostasid midagi küsimustega ja panin nii palju kirja kui vähegi infot sain ja õpetajale ka ütlesin, et lugesin aga nii keeruline oli ja pooleli oli ka raamat, aus tuli ju olla. Õpetaja ütles, et paneb mulle parema hinde, Hanna ja Oleg said kolmed ja ma pidin neljaline olema aga EI see pole kõik, see jube peenikeste viie meetrise huultega ja kõver laia ninaga Hanna hakkas kohe kräunuma, et ''Ebaaus, ebaaus!'', Kuule mine Persse õige! Iga mõistusega inimene teab, et võib raamatut kasutada ja kui sa sellest ei teadnud oled ise selles süüdi kõnts, sellist asja võib ka mõistusega õpetajalt küsida kas võib, küsija suu pihta ju ei lööda! Ja selle kokkuvõttes õpetaja küsis siis minu arvamust, et kas mul on midagi vastu öelda, selle peale ütlesin ma ''Mul ei ole midagi öelda'' ja ma sain kolme kirja ja Hanna oli nii õnnelik selle üle oma rõveda häälega. Kui ma bussi poole teel olin siis kajas mu mõttes läbi mida ma oleks võinud enda vastu öelda ''Teinekord tead paremini, ise oled süüdi, et küsida ei oska'' ja ma olin terve õhtu pahur enda peale, et ma ei võinud seda öelda, mina ise rikkusin oma hinde kui oleksin saanud seda veel päästa ja värdjas, miks sa tulid minu klassi ja veel hakkad minu hindeid rikkuma nagu väike laps, kes ütleb, et on ebaaus kui keegi teine saab ühe kommi rohkem kui ise.

Ja edaspidiselt, ma lugesin paart vana postitust mis olin siia kirjutanud ja ma olen ikka vahepeal nii andekas kirjutaja sõnade poolest, ma ise ka vahel ei usu, et olen ise midagi kirjutanud. Rääkisin just hetk tagasi veel oma Soulmate Annaga juttu vanadest aegadest PMG's kus igast värdjat korda saatsime kahekesi.

Mu elu on vahel ikka nii öömääõöäö, kuid siiski ühelt küljelt.. Mul on imeline mees, vaatamata sellele kõigele halvale näpu peale pannes, ta on siiski see Õige, see Ainus, see Minu oma, minu Kallis.Vahel ma lihtsalt jään teda pikalt vaatama täiesti tühja koha pealt ja ma naeran enda ette nagu vanasti, ma imetlen teda, tema ilu, tema armast olemust. Ta on nii armas, nii ilus, nii Kallis, minu lemmik, nelja päeva pärast oleme juba 10 kuud koos olnud see on lihtsalt nii imeline kui kiiresti on aeg läinud ja me oleme juba nii kaua koos olnud, kõik aastaajad ja juba on tulekul talv, aastaaeg ja kuu mil minust ja temast sai meie ja seesama kuu mil täitub meie suhtes Aasta, mida ma niiniinii ootan ja loodan ja tahan. Ta on Minu, Ma armastan teda, Minu kõige Kallim Ahto! <3 

Silly bastard

Millest siis ikka kirjutada? 

Pole jälle nagu ikka pikalt kirjutanud siia. Olen oma Kalli Ahto Linnuga olnud koos nüüdseks 9 kuud ja kõigest 10 päeva kaugusel on 10 kuud, seniks veel päeva kaugusel 300 päeva.

Jälle on igasugu asju juhtunud ja toimunud, ei teagi mida siia kirja panna. Tean, et olen viimaselajal jälle hea söögi peal olnud ja koguaeg näost sushit, hessi ja mäkki sisse õginud ja ei saa jätta mainimata krabipulki, maailma parimad. Kooliga on ka praegu kõik parimas korras, kõigest kolm-neli kolme aga viisi küll rodudega ja välja teenitud, pai laps.

Praeguseks on veel mõni päevake vaheaega ja siis hakkab see kolm korda nädalas külmade jäiste ilmadega koolis käimine jälle pihta. 

Seniks, kinkis mu musi mulle 10 roosi mis oli kõikide jaoks nii kohutav, et öö surnutele kingitakse paarisarv lilli, ei huvita.. need olid nii ilusad ja on siiani, nende roosidega oli veel nii huvitav teema, et kõik olid ära närtsinud ja üks ainus roos oli täiesti ilus värske, ometigi olid nad kõik ühesugused ja see oli nii ilus.

Lisaks sellele kinkis musi mulle iphone'i 9 kuu puhul ja ma olen väga õnnelik selle üle, mulle meeldib ja ma olen rahul sellega, olen korpuste maniakk, igasuguseid kavatsen koguda, praeguseks on mul neid kokku mingi mingi 9-11 vist. Ja see pole veel kõik lisaks sellele kinkis ta mulle vägaväga ilusa ja armsa hõbesõrmuse. Wau, milline mees, minu mees 

 ja ma unustasin lisada, et kinkis ka mulle Guessi lõhna.

Kõigest 10 kuud selleni, et minu 18 kukub.. ootan seda, samas ei oota ka aga kui sul on ikka reeglid peal siis sa ikka ootad väga seda.

Reedest-teisipäevani olid mu vanemad Itaalias, seni aeg käis musi koguaeg minu juures ja käisime linnas ka ja terve aeg oli mul koristaja ka siin valves, vallutas mu maja kõige ideaalsemalt perfima teleka, 3D, maxõhuke ja maxsuur.. kõik mu sarjad, saated jäid vaatamata ja elamus, sest mul endal on ainult 3 kanalit. 

Vaatasin ka, et ma olin üks hetk hakanud alla võtma ja eks see juhtubki siis kui sa tõused hommikul enne kooli nii hilja kui saad, käid pesemas, teed end korda, mukid, sätid ja lahkud kodust ja lähed kolmeks-neljaks kooli ja lahkud sealt seitse-kaheksa õhtul ja kõht koriseb nagu ei tea mis asi, raha pole ka nii läbi käiv, et endale midagi kaasa osta ja üldiselt ei jõuagi, peale selle iga vahetund on max 10min ja ega koolis ma nii käinud pole, et teaksin kus on puhvet või söökla.. sööklas ma ei käi nagunii, minu õhtukoolis pole see ette nähtud. Ja kui ma koju tulin ega ma siis ka nagu väga ei söönud, paar vinkut või midagi näksisin. Või siis kui kooli polnud, läksin välja ja hommikuti ma väga ei söögi, kuigi peaks aga mul hakkab süda läikima ja vahepeal jõudsin koju ka nii, et olin päevas max ühe hessi topelburxi eine söönud ja rahuga magama läinud ja hommikul tõustes avastanud ja mõelnud, et oih unustasin söömise ära ja nii oli mitmeid kordi ja oleks ka edaspidi kui ma ei passiks päevad läbi kodus või lahkuks kuskile söömata ja olekski söömata.

Igatahes ega mul rohkem pole siia midagi kirjutada, õnneks või kahjuks. 

Aa, see ka veel, et mul on mingi maxallergia pelale tulnud, ma arvan, et see rämpstoidu tõttu aktiivseks läinud jälle ja see allergia on ikka väga jube, kuivad huuled isegi üle huulte läheb kuivaks ja valusaks, silmad ka kuivad, kestendavat, sügelevad, valutavad ja see on läinud veel edasi keha peale.. väga ebameeldiv  ja  valulik :((((( 

Kes instagrami tahab lisada siis : marilynaas

Add instagram : http://instagram.com/marilynaas

Shut Des Fuckup

Tean, et pole kaua siia kirjutanud, pole viitsinud sellega üldse tegeledagi. Kuid lühidalt võib ikka midagi kirja panna. Paljugi on juhtunud  ja mööda läinud, kõigest kohe ei räägigi ja ei pruugi meelde ka tulla aga siit siis mingid laused, sündmused, mis iganes inimestele kes on vihased olnud tükk aega, et ma pole blogisse midagi kirjutanud, kuid armastavad lugeda mu blogi.

Esimesena paneksin kirja selle, et olen olnud 8 kuud koos Ahto Linnuga, jah nii see on ja ei ole kaugeltki kaugel see, kui tuleb juba 9 kuud otsa, rääkisin ma, et ta kolis tagasi oma kodukanti Sargvere, minu lemmikkohta? Inimesed kel on sõna öelda selle kohta mingi ''maakoht'' kus on mingid ''maakad'' palun hoidke end tagasi. See on kõige imelisem koht mida ma tean Viljandi või Narvaga võrreldes. Kuigi mina olen selline ''Linnainimene'' armastan ma Sargveret meeletult, see esimene hetk sinna minnes muutis kõik, ma olin ärevuses mingitest loomadest.. lehmadest, hobustest, mida olen ma koguaeg telekast vaid passinud. Ma nägin ka kanu ja lambaid, suuri põlde ja aiamaid, teistmoodi kasvuhoonesi ja elu. Mitte, et sealsed elanikud erineksid meist niivõrd-kuivõrd aga see on imeline, ma armastan seda õhku seal, seda ümbrust, neid inimesi. Ma armastan Sargveret, Mäeküla, Paidet, Järvamaad, südalinn. Ja Sargveres ei möödu päevagi kus keegi mingit nalja ei suudaks korda saata või midagi vinget teha, kõik on omad.

Peale selle jutu tahaksin ka kirja panna, et olen uhke tüdruk, minu kallis Ahto Lind on 2014 aasta oktoobrist Sõjaväes 8 kuud!!! Juba siit edasi öeldes, saan ma öelda, et kallis on praegu Soomes tööl, mingiaeg ka Rootsis, seni on ta pikemalt kui ennem oli, tubli poiss.

Augustis käisin ka soojal maal end pleekimas, hetkeks on päike juba maha tulnud :((((( Aga sai siis käidud Mallorcal ära 23.08-30.08.13, hotell oli Hawaii ja mere ääres, vaade rõdult ka mere äärde, sain ka teada, et selles kohas puudub täielik Feik asjade müük, selliseid asjad nagu LV kotid, rahakotid kõik asjad puudusid, leidsin vaid ühe rahakoti, väga mööda pandud koti ja hiljem poeletil seisvad päris LV kotid, kuid neidki oli vähe. Seekord ei leidnud ma isegi ehteid, nt Chaneli omi või käekellasi. Võttis kurvaks küll aga sain Jack Daniel'si särgi ka ja OBEY cäpi.

Muidugi kui september kätte jõudis ja 2 septembril kooli mindi siis mina läksin Prita Majandusgümnaasiumisse pabereid välja võtma ja õpikuid ära viima, olin väga õnnelik lahkudes sealt koolist kui mitte enam Pirita Majandusgümnaasiumi õpilane. Üks pilt ka sellest päevast aga see Mirjami käes.. vb tuleb hiljem.

Sel samal päeval kui läksin Pirita kooli jooksin ma veel linna, et minna Tallinna Vanalinna Täiskasvanutesse avaldust sisse andma, kuhu ma ei saanud kahjuks või õnneks, sest kohad olid täis ja hilja oli tulla. Seega 4.septembril viis ema mu Katlerisse ehk siis Tallinna Täiskasvanute gümnaasiumisse, mis on Lasnas ja sinna võeti mind vägaväga hästi vastu, kõik õpetajad on seni väga toredad olnud, esimest koolipäeva alustasin ma neljapäeval alles ehk 5.septembril. Kooli on mul kolm korda nädalas, 4-5 tundi päevas, hakkab 14-15.50 ja lõppeb 20.15 hiljemalt. Tunnen end paljudes tundides targana, sest tean rohkem kui meie klassis mõni teine, klass on mul segane, erineva vanusegrupiga inimesi aga sellised tagasihoidlikud phmt, mõni lollitab üle klassi, mõni ei oska F tähte kirjutada, mõni küsib 20min hiljem mis teha tuleb jne. Aga olen rahul, sest ühe aasta, kuni kevadeni siis olen seal koolis, rohkem ma seal ei käi. 3 nädal läheb koolis ei ühtegi ühte ega kahte pole tulnud. Kunstis on lõpuks ometi ainult joonistamine, muusikat, kehalist ja tööõpetust ei olegi. Inglise keele ja eesti keele õpetajad on mu ühed lemmikuimad ja lisaks sellele on keemia õpetaja täielik udu, sest luges maha ja kirjutas mind kui Marylin Aus, eks ma olengi Aus tunnis.Õpikuid mul pole, tv ka mitte, kodutöid pole olnud, puudumised kedagi ei koti, käid koolis kui heaks arvad, seni olen ilusti olnud koolis, kui õpetajat pole siis tund lihtsalt jääb ära ja asendatakse viimaste tundidega vms õpetajad kohal on. Tuupida ei lubata, aastaarvud kedagi ei koti, kaks kontrolltööd tuleb max. Vist minu jaoks? 
Seega nüüdseks aitab :)