Kas mul on õigus midagi öelda? Ei
Kas mul on õigus arvamust avaldada? Ei
Kas mul on õigus üldse oma suud avada? EI
Hoolimata sellest, et olen seda panagama hästi eiranud saan ma sellegipoolest pähe, et üldse midagi vastu põiklen või ütlen, ükskõik kui leebelt see ka öeldud poleks olen mina see põhi kurjategija, teised saavad medaleid ja tunnistusi selle eest enda seinale.
Kasvatasin, enda enesekindlust kõrgemaks, et astuda vastu enda raskele tulevikule, kus istusin ja vaikisin ja midagi öelda ei julgenud, ei julgenud end näidata ega hinge tõmmatagi kuid endiselt, selle asemel, et paitust õlale saada ja hõiet : ''TUBLI MARILYN!'' saab hoopis oma häälepaelu karjudes välja röökida ja igasugust negaiivsust vastu lõusta ja siis istu ning jorise, et mingid ambaalid sulle pähe istusid, sest neile keegi ju ette ei heida, neil on õigus kõigele aga Sinul ju ei ole, sa oled see Marilyn aga nemad on mingid vähe rämedamad lihtsad peast taunikari koos ehk siis nii öelda, kõrgem tase eksole.
Kui kuskil midagi öelda julgen siis kohe võetakse seda kui ''appi südamesse läks, lähen kohe peale ja kutsun oma kaaslased ka peale, üksinda pole mingit peale surumist.''
Ükskõik kui kuradi leebelt ma seda ütlen ja mõtlen võetakse asja 50 korda hullemini, peale selle, et tänapäeva ühiskond niigi persses on lähevad iga aastaga inimesed aina rohkem persse oma egoistsuse ja käitumisega. Kõige hullem asi ongi tänapäeval see kui keegi julgeb olla kriitiline ja öelda oma arvamust välja, keegi lihtsalt ei kannata seda ja kõik tahavad üksteist nahka pista. Tean omast käest kui hästi ma kriitikat kannatan viimaste aastate tõttu ja ma võin öelda, et kannatan seda meeletult hästi, sest kui igakord keegi oma sõrmi on närvide rütmis üle klaviatuuri plädistab ja selle kuvari/ekraani teiselpool sülge pritsib ning selle pelae kõrvast suitsu välja ajab, sest närvid on rohkem kui ära söödud ja emotsioonid on pahurad, kõige selle peale ma ainult naeran või viskan pilgu, et mind isegi ei huvita ja jääks see lamp inimene juba vait oma idiootsustega, kaua ta plädistab oma iba.
Aga kui ma midagi ei ütle siis leidub endiselt selliseid inimesi, kes leiavad alati midagi mille kallal ikka nokkida, kiskuda ja oma hambaid teritada, sest nende olek on kui ''mh, kurat enda elu on nii igav ja ta on ka nii vait, peaks tegema midagi ehk hakkab jälle saikot mängima!?''
Olen teinud elus palju vigu olen ise olnud selline nagu siin praegu räägin, kuid ma pole sugugi selline inimene kes olen ja olin kellegi Arvates, Kuulates, mitte vähemalt enne ei õpi mind ükski inimene tundma kui pole minuga kasvõi hetkekski Hästi läbi saanud, minuga aega veetnud või ilmatult kaua suhelnud, sest kõik need inimesed Kes pole neid kolme asja puudutanudki ilmselgelt on ise mingid tühikargajad kes mõtlevad ala mingit bullshiti välja või viskavad oma kadedusehunnikut välja.
Mul tegelikult isegi pole kahju, et meil selliseid lollakaid inimesi eksisteerib, kes otsib mille kallal midagi ära omada või peale astuda ja uriseda, maailm oleks muidu ju päris igav kui meil oleks puudust sellistest inimestest või eksin!?
Ma isegi ei mäleta millal ma murdusin kui keegi mulle halvasti ütles? Või kellelgi oli rohkem õigus kui mul, et ma oleks selle peale kuidagi murdunud, sest mind isegi ei kõiguta selline asi enam ammugi, kuigi paljud arvavad endiselt, et ma olen mingi broke inimene kes läheb iga asja järjel oma patja välja väänama, et nendest viimsetest pisaratest lahti saada.
Võib olla ehk olengi egoistne inimene, võib olla ehk omangi liiga palju tuge, et suhtun ja ütlen kuidas ise taha ja mida ise tahan aga iga viimnegi kui inimene kes mind ei salli, viskab mulle leili juurde ja ma saan sellest kui jõudu, et samm kõrgemale astuda ja naeratada paremini kui eales varem.
Aga ausalt, kui ma sulle ei meeldi siis talu mind või kaota mind, valik on sinu :)
