No võtan veidi kokku, nii palju kui meelde tuleb ja mingi asi informaatsiooni annab.
13.04.13
Sai Sargveres käidud, oli hea tunne, oli :) Lemmikkoht ja 100 päeva koos oldud musiga.
15.04.13
Musi tuli Tallinna tagasi, käisin tal vastas :)
Inglise keeles proovieksam, minu valik kas teha või ei.
20.04.13
Musiga sai kaks kuud oodatud seda imevinget üritust, kaks kuradi kuud, piletid olid meil just nii kaua koos, enne minekut käisime poest läbi võtsme olle ja moijto ja võtsime istet pargis, siis võtsime rahva sekka järjekorda Saku Suurhallis ja ootasime oma sisenemist, üritus oli väga vinge, verine ja valurikas. RAJU !!!
Jäime musiga väga rahule üritusega, ootab juba järgmist korda :) !
23.04.13
Hambaarst.
26.04.13
Oli minu jaoks üks masendavamaid päevi. Kooli küll polnud, kooli jõudes kartsin, et olen bussile hilinenud, kuid Henri ootas bussi ees ja rääkisime juttu, oli ainuke poiss kes klassist kohale oli jõudnud ja aega oli vähe jäänud väljasõitmiseni, bussis istusid juba Annika koos Tärgiga, Anna koos Patuga ja Laura, Kristiina koos Karinaga. Siis hakkasid kõik kohale tulema, mina võtsin bussijuhi taga istet, ees pingis, saab üksi lebotada, siis kui kõik olid kohad sisse võtnud, hilines meie klassijuhataja nagu alati, palus mul istuda kuskile mujale, sest tal tulid kolm sõpra veel meiega kaasa. See oli tripp Tartu, teatrisse ''Musta pori näkku'' vaatama. Pidin siis Randeli kõrvale istuma, ees istus Madis koos Siimuga. Uhh jube, ma ei istu kunagi enam Randeliga, ma oleks pidanud oma haistmismeeled kinni katma, fuh. Ja nii tund aega ma istusin, passisin, ohkasin sõidu ajal, kellegiga rääkida ei olnud, igav oli, istusin seljaga Randeli poole, toetasin õlaga vastu istet ja vaatasin Laura kaudu aknast välja. Siis karjuti tagant Mannu, Annika ütles, et ma facebooki läheks, Henri tahab. Kuid ma ei saanud telefoniga Henri hotspotiga ühendust ja ipodi mul parasjagu kaasas polnud siis ma ei saanud tulla ja joonistasin kurva näo, Henri ja Hendrik lihtsalt muigasid ja tundsid kaasa.Niisiis kui olime jõudnud juba Jäämaailma, ma ei teagi kuidas see teine nimi oli aga jääajast räägiti, selline muuseum, topised ja asjad. Käisin seal ka nagu loll ringi, pärast istusime õpetajatega lauas ja kohvitati. Siis liikusime jälle bussile ja ohh ma pean jälle kannatama seda sõitu kui ma täpselt Tartu sisse sõidame. Nii kui sinna jõudsime sain bussilt maha ja kõik tüdrukud olid kadunud, kuna ma ise liigelda ei osanud ja piletid ka polnud minu kätes pidin ma Randeli, Eriku ja Madisega olema. Otsisime gpsiga pubi v mingid buffeed kuhu sööma minna, leidsime siis mingi Ristiisa pubi, minu maailm suutis seda lugeda ''Ah, Riistaisa pubi vä?'' Asutsime sisse, võtsime suvaka laua, kus head toolid olid, võtsime menüüd ja hakkasime tellimust valmistama, kui nad kaagutasid seal mida keegi valib siis mina olin otseselt võtnud kohe Caesari ja coca cola kõrvale, pidin ka näitama, kus joogid on, ise nad ju ei märganud. Tellisime ära, sõime ära, maksime arved, lollid tahtsid ümbrised kaasa vedada, lisaks sellele loopisid salfakaid ja sodi mööda pubi, uh. Selle aja jooksul rääkisin terve aja musiga. Siis jõudsime Taskusse vist kui ma ei eksi, käisime veel poest läbi, ostsin sööki tagasitulekuks. Siis läksime teatrisse ära ja ootasime oma korda, läksime siis istusime maha ja hakkasime vaatama, etendus milles ma ei suutnud pettuda, algas küll igavalt aga ülejäänud kõik osa oli hämmastav, no nii vinge, nii hea, võimas, parim etendus mida näinud olen ja eriti see üllatav jõuluvana kes lambist välja ilmus keset lugu. Ja lõpp kus Mihkel Raud ise välja ilmus koos kirdraga ja lõpetas etenduse enda lauluga ja kidra mängimisega, WAU. Tagasi tulime siis rääkisin õpetajale kui vinge see oli. Siis meil pandi mingit mussi suvalisest raadiost, enamus olid mingid 70-90ndad. Laulsime kõik koos, mina, Erik, Madis, Käti, Triinu ja tagant keegi veel, muss oli vahel nii põhjas, et pold midagigi kuulda ja siis veel laulsime ise ka nii, et sõnu ei teadnudki. Sealt edasi jõudsin Tallinna, emps tuli vastu, sõitsin koju, tujust ära, miks.. vot seda pole kõigil vaja teada.
Kuid sain asjad korda oli tuju parem.
27-28.04.13
Mingil päeval Viimsis grillisime musiga, hämmastav tunne.
29.04.13
Annal mu soulmatel on sünnipäev!!
PALJU ÕNNE MU MUSIPAI KALLIS TIBURULL, ARMASTAN SIND!
01.05.13
Vaba päev, kooli pole, musiga sai koos veedetud :)
02.05.13
Päevikus seisab kirjas, et Rannaril ja Neidul on sünnipäev, 120 päeva musiga ja mingi kontsert.
04.05.13
Ma olen olnud selle ideaalse mehega koos neli imelist kuud, täis rõõmu, armastust, valu, nuttu. NELI kuud, ma armastan Ahtot! Siiani üks pikimaid suhteid nüüdseks, 15min lahkuminekuga, mis ei lähe arvesse, pea igapäev oleme koos olnud, küll esimesel kuul nädalavahetusel, kuid pea igapäevaselt ja nii õnnelik olen, nii ideaalne on, ma ei suuda kunagi pettuda selles, et võtsin tema enda kõrvale ja tema on minu kõrval, ei suuda pettuda selles, mida me oleme läbi elanud ja teinud, ei suuda pettuda selles, et ma temasse armusin, et ma teda armastan.
12.05.13
Emadepäev!
Sai vanaema juures käidud, kõht täis söödud, käisin musil ja Mirkol bussijaamas vastas, ootasin kaks tundi, sest paremat mul teha polnud.
16.05.13
Nüüdseks siis tänane päev, ma olen pikalt igasugu asju mõeld mida kirja panna kuid need ununevad liiga kiirelt.
Ma olen saanud oma ellu tagasi mu ühe parima, Anna, mu soulmatei, kes oli mulle selja keeranud, kes tegi mulle haiget, mu elust kadumisega, kuid see oli tema risk enda suhtega. Ta on minu juures tagasi, ta on see sama õnnelik nagu oli kooli alguses, ta on see kes muudab iga kooli päeva ideaalselt lõbusaks, kui ta kooli ei jõua või teda pole koolis kui mina, siis on hea talle kirjtuada ''MOTHERFUCKER WHERE ARE YOU?''
Kuid ma andestasin talle seda ütlemata, sest ta on alati mul kõrval olnud kui ma olen teda vajanud, ta on alati see kes tuleb ja kallistab kui ma olen kurb, see kes peksab sind tunnis kui sa oled magama jäänud, see kes kaitseb kui õpetajal midagi kobiseda on, või vaja välja vabandada.See kellega heidaks pinksi ruumi pikali ja laseks silma looja, ühesõnaga tüdruk kes on mulle 8 kuud väga kalliks olnud. Ma hakkasin suhtlema Kairyga, kes tundus algul mulle midagi vastupidist, kuid praegu on ta totaalselt vinge tüdruk, kellele vahel naeratada ja juttu rääkida. Ka ei saa ära unustada Mirjamit, kes on mul süüa aidanud, lolli mänginud, kellega saab alati palju juttu rääkida ja kellele saab rääkida puhast tõde, kartes, et see edasi liigub. Nagu meil viimane nali oli ''Pühendan selle pildi mu musimatele skoolikatele!'' hauas duckface, mina suremas. Ja siis Lucas, kes aitab mul lahendada kontrolltöid või tunnikontrolle, tänu kellele olen ma kahtedest pääsenud või Henri tänu kellele ma olen toredaid viisi samuti saanud. Ja siis Siim kel on mõistus pähe hüpanud ja ta on hakanud enamvähem täielikult normaalset juttu ajama ja kes lükkab Madise eemale, kui Madis taun hakkab mängima. Ja ega Ruudi muutunud ei olegi, suhtleb vahel, kuid sama loll jutt nagu ikka, kuid ei tiku mõnitama aga jutt on rõve ja ei viitsi kuulata sellist nõmedust. Muidugi Polinaga saab ilusti läbi aga ta on veidike ära kadunud :( Kärdi ja Kätiga on suhted kaugenenud teatud lugude pärast, keegi ei tea kas asjad lähevad korda või ei kuid usaldust, et nagu polegi. Musiga on veedetud kauneid päevi, mõnusad ilmad, soojad, pesulas tõmblemine, kinos käigud, viimati ''Scary Movie 5'' kus sai hämmastavalt naerda.
Iga päevaga üha enam ma vaatan ja vaatan seda poissi mu kõrval, seda kaunis, seda võrratute sinisilmadega ja imeime armsa naeratusega ja hea sooja südamega poissi, keda ma armastan. Ma vahel vaatan ja mõtlen, et kui õnnelik ma temaga olen, kui palju ta on püüdnud ja teinud minu heaks, kui palju ta on suutnud mind välja kannatada, kui palju ta on mulle andnud. Mida ma teeks küll ilma temata?? Istuks kodus, külmuks kui külm on? Nälgiks kui nälg on? Istuks netis, et naerda südamest? Istuks päevad läbi kodus, sest midagi paremat pole teha? Ei muretseks millegi pärast ja ei hooliks? Ta on mulle palju toeks olnud, ta on mind palju aidanud, temaga saab nii hästi ja palju räägitud.. ma ei kujutaks ettegi, kui ma peaksin tema kaotama.. mida? MIDA?? mis siis saab? Ma ei leia teistsugust teda, sellist ei eksisteeri! Kellel on selline armastav ema, kes on nii ilusa ja hea poja kasvatanud, kellel on vinge vend Mirko ja imelikult vinge vend Marko, imekaunis õde Klaarika ja väga tubli õde Veronika, veidi puberteetne õde Angelika, kellega küll suhted enam endised pole. Kellel on nii tore sõpruskond, tänu kellele ma avastasin sellise koha Järvamaal nagu Sargvere millesse ma armusin ja Paide on Eesti süda. Keegi kes on mind iga kuu kinno viinud, keegi kes on mind sööma viinud, kellega olen koos süüa teinud, kelle eest olen koristanud ja nõusi pesnud, kes usaldab minu kätte raha hoiule, kelle pooled asjad on minu rahakoti vahel, kelle kingitud jänes on mu voodis igapäevaselt, kelle pluus on mul tudupluusiks seljas, kelle kampsuniga ma tulen igakord koju kui väljas vähegi külmem kraad on ja osad neist kapis aset leiavad. Keegi kellega ma sain mõelda tulevikule, mis tuleb juba aasta pärast.. raha kogumine, mida alustasime täna, siis töö ja korterisse kokku kolimine, korteri võtmine ja õhtukool 10-12 klassi, ning töö ja lõpuks lapsed... mida imelist mul elus pole varem olnud. Ei ole sina, sina, sina ja kõik teised nii head kui on Ahto.
