Vaarikas sibulas

Niisiis mul jäi kirjutamata, see eelneva postituse hetk kuidas läks meie järgnev pidupäev Pirital, kui eelneval vaarikas murdus kildudeks.Ma ei saagi väga kirja panna kuidas kõik see algas ja oli, sest ma ei mäleta väga.Aga tean, et see päev oli tore.Mina, Remi ja Anette istusime ja nautsime Vaarikat all the way, vindid sees ja juba armastame kive.Pilte sai ka meeletult palju tehtud, panen isegi mõned siia ka.

Promon NETU TEHTUD PILTI KA : http://www.tumblr.com/reblog/83305371624/5vuh9WXj REBLOGI TNX

Ja minu ideaalne hommik koos Stefani ja Aleniga, Für Elise saatel ja kohvi juues, veebist ilusat kutti vahtides ja magamata ööd nautides.Kohe rutates linna ja Stefan Väänast tuli, läksime siis mere äärde jalutama ja terve see päev oli eriline ja imeline, saime nii palju huvitavat rääkida, rääkimata kommenteerides neid linde, no mida mega.Ka järgnevad päevat otsa kui olid magamata ööd ja Stefan minu juures käis, mida kõike me ka korda ei saatnud, ajasin kohvi trepist üles tulles kätele ja trepiastmetele, hoolimata kui põletav see oli ja need tantsuliigutused, neist ei hakka rääkimagi.Ja see viimne kord kui Stefan siin käis istusime me pool ajast mu aias ja nautisime kõrvetavat päikest riietekihi all, mis oli tegelt väga kahetsusväärne, sest pruuniks oleks ju saanud, õues oli niii megalt palav.Ja ikkagi rääkimata nendest tantsuliigutustest, mis tekivad üli lambisel ajal üli lambise koha pealt loos aga need riimuvad kokku totaalselt, päevas oli rohkem naeru kui kuu jooksul kokku nuttu ja ma tundsin end taas nii hästi, sõime koos hommikust, vaidlesime võikude üle ja hiljem nautisime linnas pargis jahedat ilma Fruda teemalisel rääkimisel ja lindude kommenteerimisel, et nad on terroristid ja muidugi see Milka Daimi šokolaad, mida gädemagsugondor mulle jagada käskis.

Tean Stefanit juba üpris kaua, kuid pole suhelnud kunagi normaalselt nagu praegu või õigemini praegusest ma üldse ei räägiks.Aga ta on ülimalt tore kutt, otsekohene, väga hea stiili maitsega ja lihtsalt lööb sind jalust nõrgaks enda huumori ja naeruga.Heameel, et mu elus on selline inimene aga kas ka jääb.. see on kõige valusam koht alatiseks.Temas on varjatuid andeid nii palju ja tegelikult ka palju rohkemat kui ta üldse välja näitab.

Ma ei ütleks, et jess mu elu on nüüdseks selline nagu olen alati soovinud, et see oleks või, et mul läheks ''hästi'' nagu väga tahaksin öelda ja tavaliselt ka ütlen.Ma kaotasin oma elust ühe inimese, keda teadsin aastaid ja vaatamata tema käitumisele ja tegemistele ma ikkagi hoidsin teda enda elus kinni aga ma ei saa sinna mitte midagi parata kui ta lihtsalt lõpetas minuga suhtlemise ja nii asi ka jäi, uskumatu lihtsalt mille pärast ja mis mõttetu asja pärast üldse ja uskumatu, kui kergelt võivad inimesed su elust plaksti minekut teha.Samas ei saa ma ka öelda, et ma kaotasin kõik, sest ma olen juurde saanud nii uskumatult palju inimesi oma ellu ja ka tagasi just need inimesed kes on alati ja igavesti mu kõrval, nagu tundub vähemalt.

Ma leidsin endale reaalselt parima sõbranna, keda ma tean vaid neli kuradi kuud aga lihtsalt ta on väärt parimat sõbrannat, nagu talle saab rääkida kõigest ja kõigist ja see ei kajastu mitte iialgi edasi kuskile viiendale silmale, ühiseid muresi ja tundeid on nii palju ja selle tüdrukuga saab rääkida iga jumala päev nii, et suu tossab ja õhupuuudus tekib, sest on nii kuradi palju asju mille üle arutada saab ja rääkida on, uskumatu aga mul pole kunagi varem olnud nii.Võtsime end kätte ja teeme koos oma kodudes trenni, oleme oma klassi ühed eeskujulikumad õpilased, reaalselt, ma ei tee isegi nalja.Ma armastan seda tüdrukut ja see tüdruk on igavene osa minu elust, minu punamütsike!Pole kunagi ühegi tüdrukuga saanud olla nii kritiseeriv ja õel inimene kui temaga, meil on kõik ühisel meelel.

Ja ei saa ka rääkimata jätta mu vanadest klassivendadest, kes on mulle parimad sõbrad, nad lihtsalt on ja juba 2 aastat on, ma räägin neile kõigest ja ma saan usaldada neid, ma saan vabalt tunda end nende seas ja olla mina ise, hoolimata sellest kas neile meeldib see või ei.Unustasin ka mainida oma ühte eksi, kellega saan ma ka taaskord läbi nii nagu vanasti, järjekordne parim sõber ja seda juba aastaid.Ma olen vägagi õnnelik ja tänulik, et need inimesed mu elus veel alles on ja püsinud ja loodan, et püsivad ka edaspidi.

Lõpuks ka lambiselt hakkasin suhtlema ühe kutiga keda tean ka varem kuid pole suhelnud, esiteks on ta way too hot, teiseks on ta mega chill ja väga samasooneline nagu mina, nagu juttu leidub ja asi on timm.Ja tundub, et ka seda kutti tasub oma elus ka edaspidi hoida.

Niisis mis mul rääkimata jäi.. jajah üks lõbus prallekas, meeletu prallekas.Uskumatu aga ma ei uskunudki, et see nii hull näida võis.Mina, Käti ja Netu alustasime istumist taaskord minu ja Netu omandatud kohal Pirtal, meil oli varuks kaks viina ja šhampus ja 2 siidrit ja veidi sööki.Alustasime viinast, esialgu ei olnudki miskit, jõudsime šhampuseni ja juba tõmbas vinti, sealt edasi kolme peale ühte siidrit ja sealt veel viimase viina peale ja ohsaa mis kõik toimus.Ma panen lihtsalt kõik jutud kokku mis räägiti ja mida ise tean, esiteks olin ma laulnud Metsakutsu - Valed on valed ja Netul on see salvestatud isegi, seda ma mäletan, ka minul on üks tore video.Ma tean,et tasakaal oli üsna raske ja paagi tühjendamine ka kõige imelikum, sest viimast ma ei mäeltagi ja ei tahagi teadaa aga pikali olin kukkunud.Kõige järsem pauk läks lahti siis kui Sten laivi lendas ja Käti pubetsema hakkas, et Sten mulle abikätt pakkus ja ma Steniga miskit Kätist rääkisin, mis oli muidugi hea.Mingi aeg olime me bussikale lähedamale saanud ja ma olin oma kõneajast ilma jäänud, seega ma olin seal kõik telefonid läbi näppinud ja raskustes numbrit ümber kirjutanud ja valinud, kõigepealt ei saanud ma aru kus number on, siis ma ei saanud aru mis number on ja ma ei mäeltagi kas oli üldse mingi kõne või ei olnud.Igatahes me saime mingile bussile ja kohe tuttav nägu Rainer oli bussis, Käti istus tema kõrvale, mina nende taha ja Netu veidi kaugemale taha.Midagi me seal lobisesime, olin teda suure suuga Hotiks kutsunud ja siis mingit juttu mitu korda seletanud, olin bussis ka komistanud ja kukkunud, maha tulles foorumi ees täiega mäsa pannud ja venelastele ette jäänud, susistades ja läbustades jõudsime terminali ja mind jäeti üksinda, sealt liikusin peatusesse ja venelased tulid minuga rääkima, tean, et ültesin midagi inglise, eesti ja vene keeles neile, ma tean jah, olin keeltes sel hetkel vägagi professionaalne ja olin isegi nendega pilti teinud, endal nägu paistes ja luugid lahti ei tulnud.Bussis istudes ja üksi omaette naeratades ja pooleldi magades sõit möödus hästi, koju jõudes rahulikult oma tuppa minnes oli ka kõik korras ja vanemadki istusid all vaatasid rahumeeli filmi.Ja Axel helistas mulle, et saaksime kokku, muidugi kaotasin ma oma SALLI ära ja ma olin meeletult hüsteerias ja kurbuses sellepärast, läksin siis trepist alla ja ma tean, et ma kukkusin sealt alla ja vanemad ei teinud teist nägugi, lahkusin kodust ja sõitsime Axeliga siis salli otsima, autos ei seisnud ma isegi turvavöö taga paigal ja kolistasin peaga koguaeg vastu akent.Koju jõudes vajusin mingi hetk ära ja ärkasin kell neli, laksti viskasin tagasi magama ja ärkasin jäädavalt kell kaheksa hommiku ja jäingi ülesse.Ärkamine oli küll meeletu valuga ja ohsa näe, millised suured sinikad põlvedel olid (ma olin lasknud seistes otse põlvedele istukile, ise öeldes, kõik on korras)ja mul olid käed sinikates, kintsud ja kannid, mida veel ainuke asi mis ei andnud valu oli pea ja ma vägaväga imestasin, et pole siiani andud.Ja see päev tundus nii hirmus kokkuvõttes aga see TASUS ära ja ei ole üldsegi kahetsusväärne.

And you will never be Loyal

Nii palju aega on mööda läinud jälle ja ma pole kaua uut postitust teinud, ma olen selle peale kordi ja kordi mõelnud aga pole ikkagi kirjutama tulnud, praeguse seisuga on kell 04:07 ja see on mu neljas öö niiviisi järjest, et ma üleval püsin.Ma ei teagi kohe millest ma alustama peaksin ja mida ma üldse rääkima peaksin siin.Ma tahan öelda, et mul on praegu üks elu raskemaid perioode, üks neist, mitte see ainulaadne.Ma ei ole enam Ahtoga koos olnud 24 päeva ja see teeb phmt 3 nädalat ja see ongi tipp, see ongi lõplik.Kõik mis juhtus, sellest ma ei räägi, süüd saab kanda ainult tema enda valiku peale ja minu lõpu peale.Küll tal on praegu hea ja parim elu,kui kunagi varem.
Mina enda elu üle üldse ei hõiskaks, esiteks koolis olen natuke aega maha maganud, et võiksin ikkagi kätte rohkem võtta end, halvasti mul ei lähe aga olen suuteline paremaks.Niisis keerasin mina lahkumineku pealt kohe elu teisele küljele ja alustasin justkui otsast, ma tutvusin inimestega ja kohtasin uusi inimesi või neid keda varem kohata ei saanud.Ja leidsin nii palju asju mida nii väga igatsesin.
Avastasin siiski taas jalka, asi mida ma olin pool oma elust ainult vaadanud ja jälginud, käinud kaasas elamas ja lihtsalt vaatamas, kuigi ma seda ise üldse ei oska ja sellest aru ei saa.

Tho ja üks pidu, mis on reaalsete mälestustega ja kõik mis tegi ühe suure paugu ühele sõprusele, never again.
See päev algas väga nõmedalt aga kui ma leidsin kutid ülesse, nende seast mäletan ma, et seal oli Pudrik,Päts,Magnus,Kevin ja Henri kui ma ei eksi ja keegi oli vist veel ja neil oli kaasas XBOX 360 mida taheti panti viia ja möllasime kõik linnas olevad pandikad läbi ja vedu üldse ei võtnud ikka.Lõpuks jagunesime me ära, et ühed läksid Magnuse juurde ja teised Venekale jalkat, läksin ka siis jalka kuttidega kaasa ja nalja kui palju.Seal avasin ma omale kingiks saadud siidri ja vaatasin jalkat, hiljem jagunes jälle rahvas pooleks kus ühed läksid Kerdi juurde ja teised Magnuse juurde.Mina, Henri, Päts ja Pudrik läksime Magnuse poole ja Pudrikuga oli eriti kõva koht see kui ta koperdas jalka aia otsas ja pani peakat,mille tagajärjel sai marrastuse ja siis Päts koos Henriga vedasid teda ja Pudrik pani asfaldil ka lebosse ära, saime ta tuppa ja kutt viskas ukse ette pikali kohe ja hiljem möödus paar tundi tal head und voodis.Me alustasime siis Giniga ja toonikuga ja ma olin üsna napsune juba kui Päts süüa tegema hakkas, olin kurnanud niiviisi makarone, et ise kraanikausi ees oli kükitanud käed makaronidega kraanikausis ja söömiseks leidsin endale massiivselt väikse taldriku, massiivselt väikse portsuga.Muidugi ei seisnud ma lauataga isegi istudes ja vajusin enda ja Pätsi tooli vahele käed kahvliga taldrikus, mida rohkem Gini läks, mida järgmine pudel tuli seda parem tunne tekkis, saime kuttidega tantsitud, laulud, niimoodi tõmblesime ja kõike, kõik selles õhtus oli ideaalne, Pudrik isegi räppis mulle ja isegi video on mul olemas ja ma tundsin end nii kuradi hästi, paar pilti ka siis..

Muidugi ma kohtasin ka oma üht väikest poolõde jälgides eelmist teksti kus rääkisin, et saan temaga kokku ja lähen veel vanemaleõele rootsi külla, see oli väga nauditav tripp ja mulle väga meeldis ja Carolyn on ka väga armas ja tore tüdruk <3

Ja rootsi tripist ka midagi siis, laevasõidud oli massiliselt igavad ja sisustasin neid netis istumisega kui vähegi sain.Aga Gotheburgis ise oli päris kihvt ja huvitav ja kõik on omamoodi ainult, et seal ei ole asjad nii, et naised on õrnem sugupool, seal on asajd võrtselt ja oli mitmeid kordi kus mingi kutt või mees mulle sisse sadas mööda kõndides ja rahumeeli edasi kõndis.Aga vanni sai minna ja vann on parim asi ever, kuna mul kodus pole ja seal oli ja lisaks ostsime minisuguseid vannivärke, kus vesi muutus roosaks ja sai isegi kuldseks muuta, üli äge!Sõime üli head Kristi tehtud lasanjet ja Kebabipitsa oli ka nagu üks uusim ja parim asi üldse, seal oli ka kohalik sai nimega KAKA, mis oli nagu reaalselt pehme,ümmargune ja väga hea!Käisime ka muuseumis, kus lendasid päris linnud peakohal ja kõndisid su kõrval, need olid sõrmepuudutuse kaugusel aga katsuda neid ei tohtinud, ahvid samamoodi ja isegi 3 sorti haikalu nägin päriselt oma silmadega.Nägin ka oma vana kooli Gustav Adolfi Gümnaasiumi kirikut ja see ongi suhteliselt kõik sellest heast puhkusest õega keda näen väga harva.
Pilte ka siis:

Ma tean, et kindlasti on veel asju mida ma unustan kirja panna, 11.04 tuli Axel lõpuks Tallinnasse, polnud teda üli kaua näinud, väikse seltskonnaga seisime sillal ja kui nägin siis kohe jooksin kaela, pärast viis oma VW koju mind ja Kätit ära ja järgmisel päeval käisime me Axeli ja Siimuga loomaaias, väga lambist loomi vaatamas ja see oli üli mõnus päev, ilm oli ka ilus.Aga 16.04.14 tulin ma otse voodist ja maja ette, sest Axel tuli läbi ja siis rääkisime paar tundi juttu ja läksin pärast seda koju koristma ja õhtul istusin mina esimest korda rooli taga Mazdas ja sõitsin autoga 2 korda ja ma pole vist nii uhkelt kaua aega tundud end, tänu Enricole!Ja mainiks ka Herkki ära kes mendi jutuga mind peaaegu haledalt vahele tõmbas :)
Niisis 17.04.14
Algas toreda ärkamisega, mõttega, et aa nojah lähme kooli siis täna ja matemaatikasse peab jõudma, tundi Netuga jõudsime suutsime me 10 kajakat enne maha panna ja tunnis samamoodi, ei möödugi vist päeva kus me nalja ei teeks või asjade üle ei naeraks, kritiseeriks, sest alati on see võimalus olemas, mitte vaikida vaid lobiseda.Seega matemaatikas olime max targad jälle ja pärast seda lõime bioloogias laineid küll ja küll.

Peale tunde lippasime kohe Netu poole ja seal sõime kõhud täis, vist ja liikusime linna ja sealt edasi käisime kaubsist läbi ja läksime Pirtale, sättisime kohad sisse ja nautisime naiskade teemasi ja juttu on alati kuradi kuradi palju, kuigi me räägime iga jumala päev on meil ikkagi asju, millest rääkida.Kahjuks Remi me kaasa ei saanud, tal läks õlaga jamasti aga 18.04.14 kordab seda päeva alustuseks samamoodi,kuid koolita, sest meil Netuga polegi reedeti kooli aga seekord on SUUUUuuuur REEEEEeeede ja seekord kutsusime Frangi ka peale Remi, niiet tuleb kindel max hea päev.Aga rääkides siis 17.04 edasi saime me mõlemad maks 4-6 lonksu ja lõbu läbi ja vist ei olnud kahju või, kui Netu istus maha ja jalaga pani.. pildid ütlevad kõik otsast lõpuni kuidas terve päev möödus :

Jah väga väga kena tunne oli küll, et sinna see kõik läks, tubli Netu, TÄNA KORDAB JA PAREMINI!