Kirjutaksin siis meelsasti sündmustest millest tahan kirja panna.
27.10
See oli mulle kui üks üli häid ja üli halbu päevi kuid jah see kõige parem osa ikka ennem.
Ma sain lõpuks ometi kokku Mirdiga, tüdrukuga kes on mulle kui kuld, tüdruk kellele olen ma elus korra valetanud ja enam seda ei suutnud, tüdruk kelle vastu olen ma igavesti aus ja tüdruk keda ma armastan nii kuradima palju, sest et ta on minuga ja ikka veel siin ja pole kuskile kadunud. Mirt on tüdruk, kellega ma käisin Gustav Adolfis esimesest kuni kaheksanda klassini koos, kuniks ma sealt koolist lahkusin. Need olid kõik väga imelised ja vinged aastad, meenutasime neid see päevgi, kuidas me hommikul kooli tulime ja õhtuks ikka polnud platsilt lahkunud vaid passisime koolis, sest see oli just kui koht kust sa ei taha lahkuda, sest sa oled koos selle imelise tüdrukuga nagu Mirt, eriti jäi meelde see õhtu, kus kell oli juba kuus saamas ja abiturentidel oli ball hakkamas ja meie mängisime prožektori tuledega ja tegime digikaga pilte, jah see oli seesama aeg. Kuid edasi sellest päevast rääkides, siis ma tulin linna, bussilt maha tulles ootas mind suurem seltskond kui pidanuks olema, Mirt, musi, Rass ja Immu. Esialgu siis pidime Atsiga jutud selgeks rääkima ja siis lendasime Mirdiga kokku ja panime kiiremas korras ajama Viru poole, et minan trolli peale, seal suutsime juba sada teemat maha rääkida ja jooksime hea tujuga trollile, seal sõitsime siis Mirdi poole, läksime istusime maha ta juures ja siis kui mina vatrasin samaaegselt Mirt pakkis vessarit lahti ja pani seda kokku ja tegi valmis, peale selle kui olin talle veel sadu jutte ära rääkinud jõudis kõik kuskile jookide juttudeni välja ja tema oma pidudest rääkima hakkas siis tuli talle pina colada meelde, võttis siis selle kapist välja valas suurde bokaali ja viskas kõrred sisse, pani veel piimagi juurde ja siis lasime jälle jutud valla, vessutasime ja drinkisime nagu me Mirdiga minevikus end ette kujutada ei oleks osanud tulevikus.
Me Mirdiga ikka leidsime, et oleme ikka igavesti head sõbrannad ja alati üksteisel olemas, vahet ei ole kui kaugel me üksteisest oleme, vahet ei ole kui vähe me suhtleme või kontakteerume, vahet ei ole kas meil on millestki rääkida või ei me oleme üksteisel ikka ja veel olemas ja see ka nii jääb, sest see on nii loodud. Teda kaotada on ilmselgelt võimatu, seda ei saa isegi juhtud, kuigi öeldakse, et ''miski pole võimatu'' siis ütleme, et seda lihtsalt ei juhtu.Me ei jõudnud isegi selle nelja-viie tunni jooksul ära rääkida kõigest millest oleks tahtnud, nii paljust jäi veel rääkida ja eks me kohtu veel üsna pea, sest vessar on minu kätes hetkel, pilte me ka seekord ei teinud kahjuks aga ikka teeme järgneval korral :) Armastan seda tüdrukut igavesti !!
Kui nüüd koolist rääkida siis olen ilusti koolis jälle käinud nojah kaks korda aga kolmas kord on tulekul, vaheaeg just lõppes. See oli üli pull kuidas päev algas, mingi võõras number helistab, võtsin vastu :
''Jaa?''
''E Marilyn, Marilyn jah?''
''Jah''
''Klassijuhataja olen.. kas sa tuled ikka täna kooli?''
''Ikka tulen''
''No tule siis ikka kooli eks, matemaatikas on kontrolltöö ka''
''Mida??''
''No vaatab seda asja veel aga tule siis kooli ikka''
''Ikka tulen jah''
Uskumatu ja see oli minu klassijuhataja suure vene aksendiga ja muretses kas ma kooli tulen. Ju siis keegi ei käinud jälle matemaatika konsultatsioonis, mina seal ju käima ei pea, keegi ei pea, see on soovituslik käik. Ja ikka veel pole mul ekoolis mitte ühte ainsatki kahte ega ühte, kubiseb viitest ja neljades ja paarist kolmest. Füüsikas saan ma nii hindeid, et käin tunnis kuulamas ja vastan küsimusele ja juba neljad lendavad, lausa kontrolltöö eest. Selles päevas kartsin ma kõige enam eesti keeli, kuna mul oli raamat täiesti lugemata, ma ei mäletanud sellest mitte midagi ja ma ei osanud midagi kirja panna. Kui esmaspäeval oli koolis ainult mina, Urmo ja Oleg ja ma käisin 5 tunnist kohal neljas ehk kolmes, kuna üks tund jäi vahelt ära siis päeva lõpuks oli meid viimases tunnis ainult kaks. Ja teisipäev ei olnud see number kuidagi liikunud, mina, Oleg, Urmo ja Hanna olime kooli jõudnud ja päeva lõpuks oli Urmo kadunud. Kui eesti keel kätte jõudis olin ma hirmust suremas, et oi esimene kaks kukub aga asi läks hoopis paremini. Ma sain küsimused, ma võisin kasutada raamatut, ma otsisin mingid kohad raamtust välja mis kuidagigi seostasid midagi küsimustega ja panin nii palju kirja kui vähegi infot sain ja õpetajale ka ütlesin, et lugesin aga nii keeruline oli ja pooleli oli ka raamat, aus tuli ju olla. Õpetaja ütles, et paneb mulle parema hinde, Hanna ja Oleg said kolmed ja ma pidin neljaline olema aga EI see pole kõik, see jube peenikeste viie meetrise huultega ja kõver laia ninaga Hanna hakkas kohe kräunuma, et ''Ebaaus, ebaaus!'', Kuule mine Persse õige! Iga mõistusega inimene teab, et võib raamatut kasutada ja kui sa sellest ei teadnud oled ise selles süüdi kõnts, sellist asja võib ka mõistusega õpetajalt küsida kas võib, küsija suu pihta ju ei lööda! Ja selle kokkuvõttes õpetaja küsis siis minu arvamust, et kas mul on midagi vastu öelda, selle peale ütlesin ma ''Mul ei ole midagi öelda'' ja ma sain kolme kirja ja Hanna oli nii õnnelik selle üle oma rõveda häälega. Kui ma bussi poole teel olin siis kajas mu mõttes läbi mida ma oleks võinud enda vastu öelda ''Teinekord tead paremini, ise oled süüdi, et küsida ei oska'' ja ma olin terve õhtu pahur enda peale, et ma ei võinud seda öelda, mina ise rikkusin oma hinde kui oleksin saanud seda veel päästa ja värdjas, miks sa tulid minu klassi ja veel hakkad minu hindeid rikkuma nagu väike laps, kes ütleb, et on ebaaus kui keegi teine saab ühe kommi rohkem kui ise.
Ja edaspidiselt, ma lugesin paart vana postitust mis olin siia kirjutanud ja ma olen ikka vahepeal nii andekas kirjutaja sõnade poolest, ma ise ka vahel ei usu, et olen ise midagi kirjutanud. Rääkisin just hetk tagasi veel oma Soulmate Annaga juttu vanadest aegadest PMG's kus igast värdjat korda saatsime kahekesi.
Mu elu on vahel ikka nii öömääõöäö, kuid siiski ühelt küljelt.. Mul on imeline mees, vaatamata sellele kõigele halvale näpu peale pannes, ta on siiski see Õige, see Ainus, see Minu oma, minu Kallis.Vahel ma lihtsalt jään teda pikalt vaatama täiesti tühja koha pealt ja ma naeran enda ette nagu vanasti, ma imetlen teda, tema ilu, tema armast olemust. Ta on nii armas, nii ilus, nii Kallis, minu lemmik, nelja päeva pärast oleme juba 10 kuud koos olnud see on lihtsalt nii imeline kui kiiresti on aeg läinud ja me oleme juba nii kaua koos olnud, kõik aastaajad ja juba on tulekul talv, aastaaeg ja kuu mil minust ja temast sai meie ja seesama kuu mil täitub meie suhtes Aasta, mida ma niiniinii ootan ja loodan ja tahan. Ta on Minu, Ma armastan teda, Minu kõige Kallim Ahto! <3
No comments:
Post a Comment