Sa ütlesid seda..
MEIE VAHEL ON KÕIK LÄBI
ani ei su
Kuidas... kuidas sa suutsid, KUIDAS sa julgesid??
Ma ütlesin sulle viimased sõnad, valetaja .. tsau, head aega... ma tõmbasin endale padja näkku, ma röögatasin, ma karjusin, ma tagusin voodit, ma nutsin valudega, ma nutsin, sest tundsin kuidas süda murdis viimseid jõu tükke, ma nutsin, sest mu silme ette viskusid meie mälestused, ma nutsin, sest kaotasin mida ma tõesti armastan.. ma lükkasin läppari kinni, haarasin telefoni, ipodi, võtmed ja pusa ning lahkusin.. lahkusin esimest korda kodust.. aiast, ma olen jõudnud aeda.. kuid ma pole kunagi ära läinud nii kaugele.. ma läksin välja, ma vaatasin kodu poole, ma ültesin majale tsau.. ma läksin, läksin mööda tee äärt.
Juba telefon helises, ema.. ütlesin, et ei soovi rääkima, lähen jalutama.. kuid ma mõtlesin, et jalutamine on lõputu. Ma kõndisin ulgudes mööda teed metsa poole, kohta mida ma armastan nii võrd palju, et saan seal oma tunded valla lasta.. kuid ma olen seal alles kolmandat korda ja seekord kõige valulikumal põhjusel. Minust möödusid autod, kus inimesed aeglustasid ja passisid, ma võtsin vähe kiirema sammu, tee peal helistas mulle Käti, ta käskis mul hingata, ta käskis mul rahuneda, ma ei tahtnud kuuletuda ja ma läksin metsa.
Kui ma kohale jõudsin, tõmbasin ma käised ülesse, võtsin sõrmuse sõrmest ja istusin maha, ma nutsin, ma haarasin enda jalgatest, ma pigistasin end, ma nutsin.. ja nutsin. Ma vaatasin seda kergelt hämarat taevast ja ütlesin, et kuidas see võimalik on, et mu soov ei läinud täide.. kuidas see võimalik on, et ma olen seda alati soovinud kuid see ei läinud täide.. Ma soovisin elu esimest korda, et ma oleksin temaga elulõpuni koos, kauakaua ja sina teed nii??? Ma vihastasin, ma tõusin püsti ja lõin puud, ma lõin veel ja siis ma poksisin seda, ma tundsin kuidas käed tulitasid, ma istusin uuesti maha, ma nutsin veel, ma tundsin valu südames, tohtut piina.. ja peas käis ainult läbi..
Kuidas sa julgesid.. kuidas sa suutsid hüljata.. KUIDAS sa hülgasid inimese, kes sind armastab, kuidas sa suutsid hüljata mind tüdrukut, kelle ees teed sa mida iganes ka pähe ei tuleks, hüljata tüdruku, kes on teinud nii palju sinu jaoks.. kes on kadunud enda imelikust maailmast, tüdruk kes on õppinud sellega, et suhted pole nii kerged kui kunagi, kes on leppinud sellega, et kõik ei ole lihtne. Ma olen lasknud end maha teha, lasknud end sõimata, enda peale karjuda, end solvata, vastutahtmist asju teinud.. siiski, ei sobi!?
Ma andestasin sulle selle, et sa solvasid ja oled öelnud mulle nii nagu ei keegi varem, ma olen selle omaks võtnud, ma näen ennast juba nii..
Ma näen ennast paksuna, ma vihkan toitu.
Ma näen end koledana, ma pean seda igapäev varjama ja nägema.
Ma näen end rõvedana, sest ma ei oskagi ilus olla.
Ma näen end tatikana, sest ma olen kasvanud üles tattidega.
Ma näen end idioodina, sest ma ei saa millegiga hakkama ja ma ei suuda midagi teha.
Selle suutsid sa mulle selgeks teha.
On palju asju, mida ma olen pidanud tegema, kuid ei peaks..
Ma olen pidanud paluma andeks asja eest mille eest ei peaks mina isegi vabandama, olen pidanud võtma enda peale süüd milles ma ise süüdi pole...
Kuid.. ikkagi ei sobi.
MA OLEN TEINUD KÕIK, ANDNUD KÕIK.. kuid sa ülted, et ma ei ole teinud midagi... ma ei pinguta, ma ei näe vaeva..
Ma nutsin teel koju tulles, jalutasin, teel aeglustas veel auto, aken lahti ja vilistama, mingid sõnad ka ehk, mida ma ei kuulanud, sest pistsin punuma.. jooksin ringiga, et koju saada. Ma nutsin ikka veel ja Käti teadis, et olen koju liikumas. Ma jõudsin tuppa, ma hakkasin köhima, see viis üle ropsimisele, taas ei suuda ma midagi süüa, tere jälle! Ma pesin enda rõveda näo puhtaks, vedasin end paksu ülesse ja võtsin lahti läpaka, kus facebookis oli jälle sada inimest rääkimas, kuid ma ei kavatsegi kõigile ette visata mis juhtus, kuid nad on alati olemas, aitäh! Nüüd siis istun siin, tunnen kuidas magu end kokku tõmbab, ropsi maitse kurgus.. hea elu mul, hea elu ja endiselt mõtlen, et kuidas sa julgesid mind sundida uskuda, et sa mind armastad..
Mina armastan sind, ma armastan sind nii palju, kuid see on kirjeldamatu, see on samahea kui kirjelda õhu või puhta vee maitset.. ma ei nuta, sest mul on pisarad otsas.. need tulikuumad pisarad.. neid ei tunne igapäev, need tulikuumad on midagi uut.
Tahaksin vaid seda, et ma tunneks end ilusana, et ma tunneks end mitte paksuna, et ma tunneks end paremini kui iga teine tüdruk su silmis.. kuid ma pean end tundma halvemini kui iga teine tüdruk.. sest nii olen ma ümber mõeldud. Ma tahaks, et sa kohtleks mind nagu algul, õrnalt, hästi, hellalt... ma olen nõrk, ma olen õrn, ma suudan lüüa valust kõvasti, kuid ma ei talu lööke, ei talu valu.. ma olen inimene mitte loom.. ma olin sinuga õnnelik ka siis kui sa kõike halvasti tegid, sest ma ei ole elus varem tundnud õnnelikkust, vähemalt sellist mitte, mul ei ole elus olnud varem kedagi nii head, parimat.. kedagi, kellele räägiks maast ja ilmast, kelle ees ei pea varjama piinlikke hetki.. kelle ees tunnen end vabalt samas ka ebamugavalt... Ma armastan sind, ma jään sind armastama ja ma ei saa armastada kedagi teist, sest ma armastan juba sind.
No comments:
Post a Comment